kab suulakke. „Liiga kuiv,“ nii oli tema sõnaaher väljendis oma tollekordse seisundi kirjeldamiseks. Nõnda siis ronis ta tummalt läbi luugi nr. üks laevalaele. Mingi tuulepuri lendas talle juhuslikult vastu ja ta mäletas, et riide kerge näkkulöömine pidi ta peaaegu luugiredelist alla paiskama.
„Ta tunnustas, et tema põlved võdisesid tublisti, kui ta vaatles seda teist magavat hulka siin esitekil. Sel ajal masinad juba seisid ja aur voolas välja. Tema madalast mühast värises kogu öö jämeda passikeelena. Laev võbises.
„Siin-seal nägi ta mõne pea matilt tõusvat, mõni ebamäärane kuju ajas enda istukile, et uniselt silmapilguks kuulatada ja siis tagasi langeda kastide, aurukraanide ja ventilaatorite üldisse voogavasse segadusse. Ta taipas, et kõik need inimesed teadsid liiga vähe, et mõista selle imeliku müra tähendust. Rauast laev, valgete nägudega inimesed, kõik nägemused, kõik kõlad, iga ese laeval oli sellele teadmatule ja vagale hulgale sama imelik kui usaldusväärnegi, jäädes seejuures igavesti arusaamatuks. Tal turgatas pähe, et see asjaolu oli õnneks. Kuid mõte sellele oli lihtsalt jube.
„Te peate meeles pidama: tema uskus, nagu oleks seda teinud iga teinegi tema asemel, et laev pidi iga silmapilk põhja minema; punnitavad, roostetanud plaadid, mis hoidsid ookeani tagasi, pidid paratamatult järele andma, nagu mõni õõnistatud tamm, ja järsku sisse laskma masendava voolu. Ta vaatles vaikides neid lamavaid kehi — hukkamõistetud inimesena, kes mõistab oma saatust ja laseb silmad ringi käia vaikse surma riigis. Need inimesed olid juba surnud! Miski ei võinud neid päästa! Lootsikuid jätkus ehk pooltele, aga puudus aeg. Puudus aeg! Puudus aeg! Polnud nähtavasti mingit mõtet avada oma huuli, liigutada kätt või jalga. Ennekui ta suutis rääkida kolm sõna või astuda kolm sammu, pidi ta langema voogudesse, mis vahutasid hirmsasti inimolendite meeleheitlikust võitlu-
90
