tugevasti, nagu oleks mõni külm sõrmeots puutunud tema südant. Lõpuks ta ohkas.
„Ma polnud halastavas meeleolus. Tema mõjus ärritavalt oma vasturääkivate enesepaljastustega. „Õnnetus, et te ei teadnud seda ette!“ ütlesin ma sootuks ebasõbraliku eesmärgiga, kuid õel nool ei tabanud märki — ta langes asjatult raisatuna maha ja Jim ei mõelnudki teda üles võtta. Võib olla, ta polnud teda tähelegi pannud. Ennast mõnusalt välja sirutades ta ütles: „Pagan võtku seda kõike! Ütlen teile, ta punnitas. Ma hoidsin parajasti vahetekil lampi nurgaraudade juures, kui plaadilt langes peosuurune roostetükk lihtsalt iseenesest.“ Ta laskis käe üle otsaesise käia. „Ta ju liikus ning kargas nagu mõni elav asi, kui mina teda silmitsesin.“ „See tegi muidugi teie meele hapuks,“ tähendasin ma nagu möödaminnes. „Arvate teie,“ vastas tema, „et mina mõtlesin iseendale, kuna minu selja taga asus sada kuuskümmend inimest, kõik raskes unes siinsamas esivahetekil — ja veel enam neid päras; veel enam laevalael — kõik magamas — ei tea midagi — kolm korda rohkem, kui jätkub paate, kuigi oleks aega nende kasutamiseks? Seal seistes ootasin iga silmapilk, et raud murdub ja vesi kargab üle kõigi lamajate… Mis võisin ma teha — mis?“
„Võin teda väga hästi kujutella rahvaga täidetud koopataolise ruumi pimeduses, kus lambivalgus langeb vaheseina väikesele osale, mida rõhub teiselt poolt ookeani raskus, teadmatute magajate hingamine kõrvus. Näen teda rauda silmitsemas, rabatuna langevast roostest, masendununa ähvardava surma teadmisest. Nagu ma mõistsin, see oli siis, kui kapten saatis ta teist korda laevaninasse, sest tema püüdis teda minu arvates sillalt eemale hoida. Ta ütles mulle, et tema esimeseks ajeks oli karjuda ja lasta kõik need inimesed karata unest otseteed hirmu, kuid teda valdas selline abitusetunne, et ta ei suutnud teha vähimatki häält. See ongi, mida inimesed arvavad öeldes, et keel hak-
