nule ei või selline eksitus olla naeru põhjuseks. Ta istus ja jõi mõttes kohvi, tühjendades väikese tassi viimse tilgani. „See ei tähenda siiski, et peaksin selle märkuse kohaseks,“ ütles ta selgesti. „Kas tõesti?“ vastasin mina. „Ei,“ kinnitas ta rahuliku otsustavusega. „Kas te teate, mis teie oleksite teinud? Kas teate? Ja ometi ei pea teie end…“ ta kugistas midagi alla… „ei pea ennast — koeraks?“
„Ja sellega — ausõna! — vaatas ta mulle uurivalt näkku. Nagu näis, oli see küsimus — bona-fide küsimus. Ometi ei jäänud ta vastust ootama. Ennekui suutsin end koguda, jätkas ta, pilk tardunult enda ette sihitud, nagu loeks ta öö kehalt mingit kirja. „Kõik oleneb sellest, kas oled valmis. Mina ei olnud, ei — tol korral mitte. Ma ei taha ennast vabandada, kuid ma tahaksin seletada — tahaksin, et mõni mõistaks — mõni — vähemalt ükski! Teie! Miks mitte teie?“
„See oli pühalik ja pisut ka naeruväärne, nagu on seda isiklikud pingutused alati, kui püütakse tulest päästa oma kõlblise mina ideed, seda kallist kombepärast mõistet, mis on ainult üks mängu juhtnööre, ei midagi rohkem, kuid mis on ometi kohutavalt mõjurikas niihästi oma piiramatu võimu tõttu loomusundide üle kui hirmsate karistuste tagajärjel tema vastu eksimise puhul. Tema algas oma lugu küllaltki rahulikult. Dale Line’i auriku pardal, kuhu neid koristati merel ujuvast lootsikust vaikse päikeseloojaku helgil, hakati nende peale pärast esimest päeva kohe viltu vaatama. Paks kapten jutustas mingisuguse loo, teised vaikisid, ja alguses lepiti sellega. Ei hakata ometi vaeseid merehädalisi, keda päästetud kui mitte julmast surmast, siis vähemalt julmast kannatusest, vaevama juurdlevate küsimustega. Pärast aga, kui oli aega järele mõelda, pidi küll Avondale’i ohvitsere tabama mõte, et asjas on „midagi poolvillast“; aga muidugi nad hoidsid oma kahtlused iseendale. Nemad olid merest korjanud
86
