hakkas toolilt tõustes uuesti rääkima. Ta osutas alguses kohe soovi, et mina teda ei segaks tema kaaslastega selles, ütleme — ütleme, kuriteos. Tema ei olnud üks neist, tema oli sootuks teist tõugu. Mina ei avaldanud kuidagi lahkarvamist. Palja tõe pärast polnud mul mingit kavatsust temalt röövida pisemgi tsipakene päästvast armust, mis langeks tema eluteele. Ma ei tea, kui palju ta ise sellest uskus. Ma ei tea, mida ta sellega püüdis saavutada — kui ta üldse püüdis sellega midagi saavutada — ja ma arvan, tema ise ka ei teadnud; sest mina usun, et ükski inimene ei tunne õieti omi kavalaid nükkeid, millega ta püüab pääseda enesetunnetamise vihasest varjust. Ma ei niitsatanudki kogu selle aja, kus ta arutas, mis oleks temal kõige parem peale hakata pärast „seda lolli juurdlust“.
„Tema nähtavasti jagas Brierly põlglikku arvamust seaduse poolt määratud juurdluse suhtes. Ta pihtis, enam valjult mõeldes kui minule kõneldes, et tema ei tea, kuhu pöörduda. Dokumendid läinud, karjäär purustatud, raha ei ole, et ära sõita, ja ei mingit tööd, mida tema võiks saada, niipalju kui tema taipab. Kodus võiks ta ehk midagi leida, aga see tähendab omastelt minna abi saama, ja seda ei tahtnud ta teha. Ta ei näinud muud võimalust, kui hakata lihtsaks madruseks — saaks ehk kuski aurikul kortermeistriks. Selleks kõlbaks ta veel… „Arvate tõesti seda?“ küsisin halastamatult. Ta kargas üles, astus kivibarjääri äärde ja vahtis ööpimedusse. Järgmisel silmapilgul oli ta tagasi ja seisis minu tooli taga, nooruslik nägu alles varjutatud võidetud meeleliigutuse piinast. Ta mõistis väga hästi, et ma ei kahelnud tema võimes laeva tüürida. Pisut väriseval häälel ta küsis: „Miks ütlesin ma seda temale? Ma olin ju olnud temale „lõpmata kena“. Ma polnud isegi naernud teda, kui“ — siin hakkas ta kogelema — „see eksitus, te teate ju, tegi minust neetud eesli.“ Ma rääkisin vahele, öeldes üsna soojalt, et mi-
