Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/83

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

sid tigedalt läbi oma söögisedeli, sosistades vastastikku närtsinud huulil, näod puised ja veidrad, nagu kahel toredal hernehirmutisel. Pisut viina avas Jimi südame ja päästis tema keelepaelad. Ka oli tema söögiisu hea, nagu ma tähele panin. Näis, nagu oleks ta meie tutvuse avamängu kuhugi matnud. See tundus asjana, millest siinilmas ei või enam juttu olla. Ja kogu aja seisid minu ees need sinised, poisilikud silmad, mis vaatasid avameelselt minu omisse, see noor nägu, need võimekad õlad, vaba pronksine otsaesine, valge joonega kähardunud heledate juuste juurte all, kogu see kuju, mis võitis esimesest pilgust saadik terve minu sümpaatia: avameelne nägu, võltsimatu naer, nooruslik tõsidus. Tema oli õiget sorti; tema oli üks meist. Ta rääkis tagasihoidlikult mingi vagusa avalikkuse ja rahulikkusega, mis oli kas mehise enesevalitsuse, häbematuse, ükskõiksuse, ilmatu suure ebateadlikkuse või hiigla enesepettuse tulemuseks. Kes teab! Arvestades meie kõnetooni, meie nagu rääkisime kellestki kolmandast isikust, jalgpalli-võistlusest või läinud aasta ilmast. Minu pea kubises oletusist, kuni jutupööre mul võimaldas ilma haavamiseta tähendada, et kõike kokku võttes, see asjaharutamine peaks talle vist väga piinav olema. Ta sirutas oma käe üle laua ja haarates kinni minu omast, mis seisis taldriku kõrval, vaatas mulle teravalt silma. Ma võpatasin. „See peab küll hirmus raske olema,“ kogelesin mina selle sõnatu tundmuseavalduse puhul segaselt. „See on põrgu,“ purskas ta surutud häälel.

„Selle liigutuse ja nende sõnade tõttu kergitasid kaks elegantset mees-ilmarändurit kõrvalseisva laua ääres oma häiritud pilgu jääpudingilt. Ma tõusin toolilt ja me läksime esirõdule kohvi jooma ja sigareid suitsetama.

„Väikestel kaheksanurgelistel laudadel põlesid küünlad klaaskuulides; kõvaleheliste taimede puhmadega olid mõnusate korvtoolide rühmad üksteisest eraldatud; ja sammaste vahel, mis kogusid pikas reas asudes oma

83