kostis segane korin nagu inimeselt, kes on uimastatud hoobiga pähe. See oli haletsusväärne.
„Mina ei lausunud talle enne sõnagi, kui olime väravast juba tükk maad väljas. Ma pidin lõpuks tema kannul pisut jooksmagi, aga kui ma lõõtsutades tema kõrval tähendasin, et tema tahaks nagu ära põgeneda, vastas ta: „Ei kunagi!“ ja jäi seisma. Ma seletasin, et ma pole kunagi mõelnud, nagu peaks ta minu eest põgenema. „Ei kellegi eest — ei ühegi inimese eest kogu maailmas,“ kordas ta kangekaelse näoilmega. Ma hoidusin tähendamast ainsale endastmõistetavale erandile, mis peaks lubatav olema ka kõige vahvamale meist; arvasin, et tema isegi satub varsti sellele mõttele. Kuna mõtlesin, mida öelda, vaatas tema minule rahulikult otsa, aga nii äkki ei tulnud mul midagi pähe ja tema hakkas edasi minema. Mina pidasin temaga sammu ja kartes teda kaotada, ütlesin talle ruttu, et ma ei suuda teda jätta valearvamusele oma — oma — Hakkasin kogelema. Öeldava juhmus rabas mind, kui katsusin oma sõnu lõpetada; aga ütluste jõul pole midagi tegemist nende sisu või nende loogilise ehitusega. Minu idiootne kogelemine näis temale meeldivat. Tema katkestas mu viisaka rahuga, mis rääkis endavalitsemise määratust jõust või vaimu imelisest painduvusest: „Täiesti minu eksitus.“ See väljendis pani mu suuresti imestama: ta oleks nagu mõnele tühisele juhtumusele tähendanud. Kas ta ehk ei taibanud tema haletsemisväärset mõtet? „Te võiksite mulle küll andestada,“ jätkas ta ja lisas siis pisut nagu pahaselt: „Kõik need vahtijad seal kohtukojas tundusid selliste lollidena, et — et see oleks võinud olla, nagu mina oletasin.“
„Minu imestuseks see avas temas äkki uue külje. Ma vaatasin talle uudishimulikult otsa ja kohtasin tema vastuvaatavaid ja läbitungimatuid silmi. „Mina ei saa sellise asjaga leppida,“ ütles ta lihtsalt, „ja ma ei mõtlegi seda teha. Kohtu ees on teine asi, seal peab välja kannatama — ja seal suudangi ma seda.“
