Kunagi pole inimest olnud, kes oleks oma loomuliku aje kaudu nii halastamatult paljastunud. Ainuke sõna oli temalt röövinud otsustusvõime — selle otsustusvõime, mis on meie sisemisele korralikkusele vajalikum kui riietus meie ihu kombekusele. „Ärge olge narr,“ kordasin. „Kuid see teine mees ütles ju seda, ega te ometi seda eita?“ lausus ta teravalt ja vahtis silmi pilgutamata mulle otsa. „Ei, seda ma ei eita,“ ütlesin mina, vastates tema pilgule. Viimaks tema silmad järgisid minu allapoole näitavale sõrmele. Esiti paistis ta olevat nagu arusaamatuses, siis segaduses, viimaks hämmastunud ja hirmunud, nagu oleks koer mõni peletis, keda ta näeb esimest korda. „Kellelegi ei tulnud uneski meelde teid haavata,“ ütlesin ma.
Ta vaatles seda viletsat looma, kes oli liikumatu nagu kunstlik kuju: koer istus kikikõrvu ja tema terav nina oli pööratud ukse poole ning äkki napsas ta kärbse, nagu mõni masinavärk.
„Ma vaatlesin Jimi. Tema valgeverelise ja päikesekõrvetatud näo puna tihenes äkki palgeil kasvavate udemete all, ulatus otsaesisele, laienes tema kähardunud juuste juurteni. Tema kõrvad lõid punetuma ja isegi tema silmade hele sina tumenes mõne varjundi võrra pähe tõusnud vere tagajärjel. Tema huuled tõmbusid pisut mossi ja lõid värisema, nagu tahaksid pisarad tal pursata silmist. Ma märkasin, et ta oli võimetu väljendama ainustki sõna valdava häbitunde pärast. Võib-olla ka pettumusest, kes teab. Võib-olla ta ehk rõõmustas selle õpetuse üle, mis ta mõtles minule anda oma au päästmiseks, oma südame rahustuseks? Kes võib teada, millist rahuldust ta lootis sellisest kaklemisest? Tema oli küllalt naiivne, et loota kõike; kuid selles asjas ta oli enda jumalamuidu ära andnud. Iseendaga ta oli olnud avameelne — jäädes minuga üksinda — metsikus lootuses, nõnda saavutada mingisugune mõjuv vastuväide, kuid tähed olid olnud talle pilkavalt petlikud. Tema kurgust
80
