ja jäi mulle otsa vahtima. „Ei. Üsna õige,“ lausus ta sellisel näoilmel, nagu kaaluks ta endamisi minu seletuse tõepärasust, „Üsna õige. Saan juba sellega toime. Ainult“ — ja nüüd ta rääkis pisut kiiremini — „väljaspool seda kohtukoda ei lase ma end kellegi poolt sõimata. Keegi oli teiega kaasas. Teie rääkisite temaga — oh jaa — ma tean, see on nõnda. Teie rääkisite temaga ja teie tahtsite, et ma kuuleksin…“
„Mina kinnitasin temale, et ta on mingi harukordse eksituse paelus. Mul polnud vähimatki aimu, kuis see kõik tuli. „Teie arvasite, et mina kardan seda pahaks panna,“ ütles ta kerge kibeduse ilmega. Huviga ma märkisin ta ilme vähimagi varjundi, kuid ma ei saanud ometi mingit selgust; aga ma ei tea, mis oli neis sõnus või öeldise toonis, et ma äkki otsustasin temale võimalikult järele anda. Ma loobusin vihast selle ootamatu rünnaku puhul. Tema poolt oli see mingi arusaamatus; tema eksis ja see eksitus oli inetut ning õnnetut laadi. Viisakuse pärast ma püüdsin maksku mis maksab asja lõpetada, nagu püütakse lõpetada mõnd palumata ja vastikut pihtimust. Asja veidram külg oli see, et keset oma kõrgelennulisi arutlusi ma olin teadlik kartuses, et see kohtumine võis — ei, isegi tõenäoliselt pidi — lõppema häbistava kaklemisega, mida polnud võimalik seletada ja mis oleks teinud mu naeruväärseks. Ma ei tundnud igatsust kolmepäevase kuulsuse järgi mehena, kes on saanud Patna esiohvitserilt sinise silma või midagi selletaolist. Temale oli nähtavasti ükskõik, mis ta teeb, ja omis silmis tundus ta täiesti õigustatuna. Polnud vaja selgeltnägemist, et taibata, et tema oli millegi pärast hämmastavalt vihane, oma rahulikust ja isegi tardunud näoilmest hoolimata. Ma ei eita, et tahtsin teda maksku mis maksab rahustada, ainult kui ma oleksin teadnud, mis selleks teha. Aga ma ei teadnud ju, nagu võite väga hästi mõista. See oli pimedus ilma ühegi valguslaiguta. Tummalt seisime teineteise vastas. Ta kõhkles ehk viisteistküm-
78
