kui mõistate, mis ma sellega mõtlen. „Ei,“ ütlesin ma kohe. Miski tema rahulikus toonis sundis mind ettevaatusele. Ma silmitsesin teda. See kõik oli väga metsas kallaletungimise moodi, ainult oma tulemuste poolest pisut ebamäärane, sest tema ei võinud ju vajada ei mu elu ega raha — mitte midagi, mille ma oleksin võinud puhta südametunnistusega ära anda või mida kaitsta. „Teie ütlete, et ei rääkinud,“ lausus Jim, „aga ma kuulsin ju.“ „Mingi eksitus,“ vaidlesin mina kohmetult vastu ega lasknud oma silmi temalt. Näha tema nägu oli nagu pimeneva taeva vaatlemine enne kõueraksatust: vari jooksis varju järel tähelepanematult sealt üle, pimedus muutus salapäraselt tihedaks valmiva vägivalla rahus.
„Niipalju kui mina tean, ma pole oma huuli avanud teie kuuldes,“ kinnitasin täiesti tõepäraselt. Ka mina muutusin selle kokkupõrke mõttetuse tõttu pisut pahaseks. Praegu mõistan, et kogu oma elus ma pole kunagi olnud nii lähedal peksasaamisele — mõtlen seda sõna-sõnalt — peksasaamisele rusikatega. Arvan, et mul oli mingisugune eeltundmus sellest õhusrippuvast võimalusest. Mitte et ta oleks mind tegelikult ähvardanud. Otse selle vastu, ta oli imelikult loid, mõistate? aga sünge ning kuigi ta polnud harukordselt suur, ometi tundus ta võimelisena purustama müüri. Kõige rahustavamaks tunnuseks minu silmis oli teatud aeglane ja mõtlik kõhklemine, milles nägin oma tooni ja käitumisviisi ilmse otsekohesuse mõju. Me vahtisime teineteisele otsa. Kohturuumis jätkati süüdistust vägivallas. Ma kuulsin sõnu: „Noh — pühvel — kepp oma suures hirmus…“
„Mis mõtlesite kogu hommiku mind üksisilmi vahtides?“ küsis Jim viimaks. Ta tõstis ja langetas oma pilgu jällegi. „Arvate siis teie, et meie kõik pidime teie tundlikkuse pärast mahalöödud silmadega istuma?“ vastasin teravalt. Ma polnud valmis end heidutada laskma tema mõttetusist. Ta tõstis jällegi oma silmad
