Mina takistasin teda, seletades külmalt, et selle nelja mehe argus ei tundu minule nii tähtsana. „Ja ometi, arvan ma, nimetate end meremeheks,“ lausus tema vihaselt. Mina ütlesin, et selleks ma pean end ja loodetavasti olengi ma seda. Tema kuulas mu ära ja tegi siis oma suure käega liigutuse, mis näis röövivat minult mu individuaalsuse ja suruvat mu hulga sekka. „Kõige halvem,“ ütles ta, „on see, et teil kellelgi pole auväärsusetunnet: teie ei mõtle küllalt sellele, mida teilt oodatakse.“
Me olime seni pikkamisi kõndinud ja peatusime nüüd sadamakontori vastas, sama koha ees, kust päratu Patna kapten oli nõnda kadunud, nagu oleks maru väikese udusule ära kandnud. Ma naeratasin. Brierly jätkas: „See on lihtsalt häbi. Meie seas on igasuguseid — ka patenditud kelme, kuid, pagan võtku, me peame alal hoidma oma ametiau või muidu pole me varsti paremad kui potipaikajad, kes kolavad mööda maailma ringi. Meid usaldatakse. Kas mõistate — usaldatakse! Õieti öelda, mulle ei tee mingit peavalu kõik need palverändurid, kes tulnud kunagi Aasiast, aga korralik mees poleks nõnda talitanud isegi kaltsupakkide koormaga. Meie pole organiseeritud kogu ja meid hoiab koos ainult selletaolise korralikkuse nimetus. Selline asi hävitab usalduse. Mõni mees võib kogu oma ea merel mööda saata, ilma et vaja oleks surmale silma vaadata, aga kui see silmapilk tuleb… Ahaa! Kui mina…“
„Ta katkestas ja jätkas siis muudetud toonil: „Mina annan teile kakssada ruupiat, Marlow, ja teie lähete räägite selle poisiga. Pagan võtku teda! Sooviksin, et ta poleks kunagi siia tulnud. Lugu on ju nii, et minu omastest mõned tunnevad teda. Vanamees on pastor ja mulle tuleb meelde, et ma puutusin temaga kokku, olles mineval aastal Essexis oma sugulaste juures. Kui ma ei eksi, siis oli vanamees oma meremehest poja peale väga uhke. Hirmus! Mina ise ei või seda teha, kuid teie…“
74
