dagi tegemist — arvatavasti teab juhatus kõige paremini — kahju… Ma ütlesin: „Ärge muretsege vana Jones’i pärast, härra; pagan võtku teda, tema on ju sellega harjunud.“ Märkasin kohe, et olin riivanud tema õrnu kuulmeid, ja kui istusime oma esimesel einel, hakkas ta selle ja teise kohta laeval tegema nöritsevaid märkusi. Mina polnud kunagi varem kuulnud sellist tingeltangeli häält. Ma surusin hambad kokku ja litsusin silmad taldrikule, pidades rahu, kuni suutsin; kuid lõpuks ometi ma pidin midagi lausuma: tema kargas kohe kikivarbaile, ajades kõik oma suled kohevile, nagu väike riiukukk. „Te saate näha, et teil on teissuguse mehega tegemist, kui oli endine kapten Brierly.“ „Olen juba näinud,“ vastasin mina väga tõredalt, kuid teeseldes suurt huvi oma lihatüki vastu. „Teie olete suur lõuamees, mr. — ä — Jones, ja mis veel enam, te olete ka juhatuses suure lõuamehena tuntud,“ piiksus ta minule. Neetud pudelipesijad seisid sealsamas ja kuulasid kõik pealt, suud kõrvuni lahti. „Mina võin ju olla kõva pähkel,“ vastan ma, „kuid nii alla ma ei ole käinud, et rahulikult näha teid istumas kapten Brierly toolil.“ Seega panin oma noa ja kahvli lauale. „Teie ise tahaksite sellel istuda — sealt pitsitab king,“ irvitas tema. Mina lahkusin saalist, kahmisin oma kolud kokku ja olin sadamasillal kogu oma varanduse keskel, ennekui laeva täitmisega oli uuesti algust tehtud. Jah. Väljas — kaldal — pärast kümneaastast teenistust — kuus tuhat miili eemal vaene naine ja neli last, olenedes minu poolest palgast iga suutäiega, mis nad söövad. Ja muidugi, härra! Ennem neelasin ikkagi selle alla, kui kuulda kapten Brierlyt sõimatavat. Tema jättis mulle oma ööpikksilma — siin ta on; ja ta soovis, et võtaksin tema koera oma hoiule — see on siin. Halloo, Rover, mu vaene poiss! Kus on kapten, Rover?“ Koer vaatas üles ja haugatas korra, kollastes silmades nukker pilk, siis puges ta laua alla.
70