Autorilt.
Kui see romaan ilmus esimest korda raamatuna, avaldati arvamust, et mina olevat temaga rappa jooksnud. Mõned arvustajad kinnitasid, et teos, mis algas lühijutustisena, oli läinud autoril käest ära. Üks või kaks neist avastasid sisemisi tõendeid sellele seigale, mis näis pakkuvat neile lõbu. Nemad juhtisid tähelepanu jutustava vormi piiridele. Nemad väitsid, et ühestki inimesest ei või oletada, nagu võiks ta kogu aja rääkida või nagu võiksid teised nii kaua kuulata. Nende arvates polnud see kuigi usutav.
Mõelnud selle üle järele oma kuusteistkümmend aastat, pole ma ses väites mitte väga kindel. Niihästi palavas kui ka parajas maavöös on teada inimesi, kes on istunud pooled ööd „lugusid luisates“. See siin on aga ainult üks lugu, pealegi veel vaheaegadega, mis võimaldavad teatud määral puhkust: ja kuulajate vastupidavuse suhtes peab omaks võtma arvamuse, et lugu oli huvitav. See on hädavajalik eeltingimus. Kui ma poleks uskunud, et ta on huvitav, siis poleks ma kunagi hakanud teda kirjutama. Mis aga puutub lihtsalt füüsilisse võimalusse, siis teame kõik, et mõnede kõnede kestus parlamendis on lähenenud enam kuuele kui kolmele tunnile, kuna aga käesoleva raamatu selle osa, mis koosneb Marlow’ jutustusest, võib valjult läbi lugeda, ütleksin, vähem kui kolme tunniga. Pealegi — kuigi olen hoidunud kindlasti kõigist neist tähtsuseta pisiasjust — peame oletama, et sel ööl pidi ometi midagi kosutavat leiduma, kas või klaas mingit mineraalvett vestjale karastuseks.
Tõsiasjaks jääb ometi, et minu esimeseks mõtteks oli lühijutustis, mis käsitaks ainult palverändurite laeva lugu, mitte midagi muud. Ja see oli seadusepärane kava. Ometi, kui olin juba kirjutanud mõned leheküljed, muutusin ma rahuldamatuks ja panin nad ajutiseks kõrvale. Ja ma ei võtnud neid enne sahtlist välja, kuni mr. William Blackwood avaldas soovi, et ma jällegi annaksin midagi tema ajakirja tarvis.
Alles siis ma märkasin, et lugu palverändurite laevast
