ja ütles koerale: „Mine tagasi, Rover. Sillale, mu poiss! Mine — edasi!“ Siis hüüdis ta mulle pimedusest: „Pange koer kaardiruumi kinni, mr. Jones — eks ju?“
„„See oli viimne kord, kus kuulsin ta häält, kapten Marlow. Need olid viimsed sõnad, mis ta rääkis elava inimolevuse kõrvale, sir.“ Siin lõi vanamehe hääl ebakindlaks. „Tema kartis, et vaene loom võiks talle järele hüpata, mõistate?“ jätkas ta väriseval häälel. „Jah, kapten Marlow. Tema seadis logi minu tarvis; tema — suudate seda uskuda? — isegi õlitas teda. Õlikann seisis pärast sealsamas, kuhu ta tema jätnud. Abitüürimees tuli pool kuus voolikuga laevapära pesema, siis aga jättis kõik sinnasamasse ja jooksis sillale: „Palun, tulge laevapärasse, mr. Jones,“ ütles ta. „Seal on imelik asi. Mina ei taha sellesse puutuda.“ See oli kapten Brierly kuldkronomeeter, mis oli hoolsasti ketiga reelingi külge riputatud.
„Niipea kui minu silm langes sellele, käis minust kohe nõksatus läbi ja ma mõistsin kõik, härra. Minu jalad läksid all nõrgaks. Mul oli, nagu oleksin ma tema üle parda minemist näinud ja ma teadsin, kui kaugel ta meie selja taga juba oli. Päralogi näitas kaheksateistkümmend kolm neljandikku miili ja neli polti puudus peamastilt. Pistis need tasku, et oleks kergem põhja minna, arvan ma; kuid, Issand, mis tähendavad neli polti kapten Brierly taolisele mehele. Võibolla oli tema eneseusaldus lõpuks ometi pisut kõikuma löönud. See on ainus kõhklemismärk, mis ta kogu oma elus avaldanud, arvan ma; kuid ma võiksin tema eest vastutada, et niipea kui ta oli üle parda, siis ei teinud ta enam ainustki katset ujumiseks, nagu ta siis, kui oleks langenud merre juhuslikult, oleks võinud kas-või kogu päeva veepinnal püsides päästmist oodata. Ja muidugi, härra, Tema ei vandunud kellelegi alla — nagu ma kuulsin teda ennast kord ütlevat. Keskvalvel oli ta kirjutanud kaks kirja, ühe laevaseltsile, teise minule. Sõidu kohta andis ta mulle
68
