duse võttis ta endaga merre hüpates kaasa. Kui ma üldse inimestest midagi taipan, siis pidi asi olema väga raske, üks neist pisiasjust, mis äratavad ideid — toovad ellu mingi mõtte, millega vilumatul inimesel on võimata üheskoos elada. Olen saanud teada, et see polnud ei raha, ei joomine ega naine. Ta hüppas merre ainult nädal aega pärast kohtuistungit ja vähem kui kolm päeva pärast väljasõitu sadamast, nagu oleks ta just seal keset veelagendikke märganud teise maailma väravaid pärani avanevat tema vastuvõtteks.
„Ometi polnud see äkiline aje. Tema halli peaga abiline, esimese klassi meremees ja võõrastega kena ning lahke, kuid suhtumises oma kaptenisse kõige käredam esiohvitser, keda ma kunagi näinud, jutustas mulle kogu loo pisarsilmil. Hommikul tema ilmudes laevalaele Brierly parajasti kirjutanud kaardiruumis. „Kell oli kümme minutit enne nelja,“ ütles ta, „ja keskvalve polnud muidugi veel vahetatud. Ta kuulis minu häält sillal rääkimas teise ohvitseriga ja kutsus mu sisse. Mina ei tahtnud minna, kapten Marlow, jumala tõsi, ei tahtnud — mina ei kannatanud vaest kaptenit Brierlyt, seda pean teile oma häbiks ütlema; me ei tea kunagi, missugusest materjalist keegi on tehtud. Teda oli ülendatud üle nii paljude peade, minu oma arvestamata, ja temal oli pagana hull nüke sind väikeseks teha ei millegi muuga, kui oma moega öelda „Tere hommikust!“ Mina, mu härra, ei rääkinud temaga kunagi muidu kui aga ametiasjus ja siiski pidin end kokku võtma, et mitte häbematuks muutuda.“ (Siin ta ütles iseendale meelitusi. Mina imestasin sagedasti, kuidas küll Brierly üle poole sõidu suutis tema käitlemist taluda.) „Mul on naine ja lapsed!“ jätkas ta, „ja ma olen juba kümme aastat seda laevaseltsi teeninud, alati oodates järgnevat kapteniksmääramist — selline loll olin ma. Nii siis ta ütles mulle otseteed: „Astuge sisse, mister Jones,“ ikka oma suurustava häälega — „Astuge siia, mr. Jones.“ Ma astusin. „Määrame laeva asukoha kindlaks,“ ütles
66
