vähimatki kahtlust, tema pidas ennast minust palju kõrgemaks — tõepoolest, kui oleksite olnud kas-või Ida- ja Lääne-India keiser, isegi siis oleksite end tema kõrval tundnud madalamana —, kuid ma ei olnud sellest põrmugi haavunud. Tema ei vihanud mind ei sellepärast, mis ma suutsin ega ka sellepärast, mis ma olin — kas mõistate mind? Olin mittearvestatav suurus lihtsalt sellel põhjusel, et ma polnud maailma ülim õnneseen Montague Brierly, Ossa käsutaja, ning et ma ei omanud sissekirjutusega varustatud kuldkronomeetrit ega hõberaamiga binoklit, mis oleksid tõestanud minu meremehelikku tublidust ja vääramatut julgust; liiatigi puudus mul terav teadlikkus mu teenetest ja tasudest ja ma ei omanud mind jumaldavat musta koera, kõige imelisemat oma laadis — sest veel kunagi polnud sellisele mehele saanud osaks nii suur armastus sellise koera poolt. Pole kahtlust, seda kõike alati oma nahal tunda, võib küllalt ärritada; aga kui mõtlesin, et selles saatuslikus hädas ühes minuga oli veel tuhat kakssada miljonit enam-vähem inimlikku olendit, siis leidsin, et võin saada oma osa tema healoomulisest ja põlglikust kaastundmusest mingi ebamäärase ligitõmbavuse pärast, mis peitus selles mehes. Ma pole kunagi endale selgitanud seda ligitõmbavust, kuid oli silmapilke, mil ma seda meest kadestasin. Eluokas ei suutnud tema rahuldunud hingele rohkem teha kui terav nõelaots siledale kaljule. See oli kadestatav. Kui vaatlesin teda tagasihoidliku ja kahvatu kohtuniku kõrval, kes asus eesistuja paigal, siis paistis tema eneserahuldus minule ja kogu maailmale kõvana nagu raudkivi. Varsti peale seda võttis ta endalt elu.
„Pole ime, et Jimi asja puhul hakkas tal igav, ja kuna mina millegi kartuse taolisega mõtlesin sellest määratust põlgusest, mis temal pidi olema kohtu ees seisva noormehe vastu, tema ise võib-olla toimetas vaikselt juurdlust omas asjas. Otsus pidi olema süüdimõistev ilma pehmendavate asjaoludeta, ja tõenduste sala-
