kusid temale esitatud küsimused ta paratamatult sellest eemale, mis oli minu arvates ainus teadmisväärne tõde. Määratud ametivõimudelt ei või ometi loota, et nad tungiksid juurdlusel inimese hinge seisukorda — või on küsimuses ainult tema maksa seisund? Nende ülesandeks oli jõuda tagajärgede juurde ja õieti-öelda juhuslik politseikohtunik ja kaks kohtukaasistujat meremeest ei kõlbagi millekski muuks. Sellega ei taha ma tähendada, nagu oleksid need inimesed olnud rumalad. Politseikohtunik oli väga kannatlik. Üks kõrvalmeestest oli purjelaeva kapten, kel punane habe ja vagaduse kalduvused. Teine oli Brierly. Suur Brierly. Mõni teist on vististi kuulnud suurest Brierlyst — tolle Blue Star liini toreda laeva kaptenist. See oli tema.
„Brierly paistis temale osaks saanud aust väga tüdinud. Tema polnud kogu oma elus teinud ainustki eksisammu, teda polnud tabanud ükski õnnetus ega soovimatu juhtum, kunagi polnud ta tundnud oma vahetpidamatus tõusus ainsatki takistust ja tema näis olevat neid õnnelikke, kes ei tea midagi kõhklemisest, veel vähem eneseusalduse puudusest. Kolmekümnekaheselt oli tema käsutada juba üks parimaist laevust idamaises kaubanduses ja mis veel enam, tema ise oli sellest väga kõrges arvamuses. Tema meelest polnud midagi selletaolist maailmas olemas ja ma arvan, kui temalt oleks otseteed küsitud, siis oleks tema tunnustanud, et pole olemas teist temaväärilist kaptenit. Valik oli langenud õigele mehele. Ülejäänud inimsugu, kes polnud käsutanud kuueteistkümnesõlmelist terasaurikut Ossa, olid üsna viletsad olevused. Tema oli merel päästnud inimesi, oli aidanud hädalisi laevu; ta omas kuldse kronomeetri kinnitusseltside kingitisena ja merebinokli kohase sissekirjutisega mingilt välisriigi valitsuselt, mälestuseks tema teenete eest. Ta oli oma teenetes ja tasudes äärmiselt teadlik. Tema meeldis mulle väga, kuigi mõned — sealjuures lahked ja sõbralikud inimesed — ei võinud teda silmaotsaski kannatada. Mul pole
64
