Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/59

hästi, et lootsin võimatut — lootsin peletada inimloomuse kõige kangekaelsemat viirastust — piinavat kahtlust, mis tõuseb uduna, salajaselt purevana nagu uss; ägedamaid külmavärinaid peale ajavana kui surma kindel lähenemine — kahtlust tolle ülima võimu kohta, mille aujärjeks on kindlad käitumistraditsioonid. See on kõige kõvem kalju, kuhu vastu võib põrgata; see tekitab kisendavat kabuhirmu ja väikesi, vaikseid alatusi, see on õnnetuste tõeline vari. Uskusin ma imet? ja miks ihkasin teda nii tuliselt? Oli see minu enda pärast, et ma soovisin leida kas-või vabandusevarjugi selle noormehe jaoks, keda ma polnud kunagi varem näinud, kuid kelle välimus üksi andis isikliku värvingu mõtteile, mis olid tekkinud tema nõrkuse teadmisest, muutes selle salapäraseks ja hirmsaks asjaks, nagu oleks ta mõni näpunäide hävitavalt saatuselt, mis valmis meie kõigi tarvis, kelle noorus — omal ajal muidugi — sarnanes tema noorusega? Kardan, et selline oli minu juurdluse salajane põhjus. Ma lootsin kahtlemata mingit imet. Ainuke asi, mis mind selle pika aja tagant veel nüüdki imena rabab, on minu rumaluse ulatus. Mina lootsin tõepoolest sellelt nõdralt ja kahtlaselt põdejalt saada mingi nõiasõna kahtluseviirastuse vastu. Ma pidin küll olema väga meeltheitvas seisukorras, sest ajaviitmata, pärast väheseid ükskõikseid ja sõbralikke sõnu, millele tema vastas vastutulelikult, kuid väsinult, nagu seda oleks teinud iga viisakas haige, laususin ma sõna Patna, mille mässisin siidloorina õrnasse küsimusse. Õrnatundeline ma olin enesearmastusest; ma ei soovinud teda ehmatada; tema pärast polnud mul muret; mul polnud tema vastu ei viha ega kaastundmust: tema kannatused polnud mulle tähtsad, tema päästmine ei tulnud mul mõttesegi. Väikestes ilgustes oli ta vananenud ja nüüd ei suutnud ta enam sisendada ei jälkust ega kaastundmust. Ta kordas küsivalt: „Patna?“ näis üürikeseks pingutavat oma mälu ja ütles siis: „Üsna õige. Mina olen siin kaugel juba

59