nagi — Antonio ei unusta kunagi!“ Milline see kõlblusevastane kohustus just oli, seda ei saanud ma kunagi teada, kuid oli see mis oli, igatahes oli Mariani mehele andnud kõik võimalused tapi ja taba taha jäämiseks, ühte ruumi, mis sisaldas tooli, laua, madratsi ühes nurgas ja hulga laest langenud lupja põrandal ja kus ta kannatas meeletut hirmu, püüdes südant rinnas hoida nende abinõudega, mis olid Marianil käepärast. See kestis nõnda kolmanda päeva õhtuni, siis pidi ta mõne hirmsa karjatuse järele põgenedes varju otsima leegioni sadajalgiste eest. Ta murdis ukse lahti, kargas elu päästmiseks mööda nagisevat treppi alla, langedes otseteed Mariani kõhule, ajas enda uuesti püsti ja pistis jänesena tänavaile. Vara hommikul korjas politsei ta kustki prügihunnikult. Alguses oli ta arvanud, et politsei viib ta võllatõmbamiseks, ja võitles kangelasena oma vabaduse eest, aga kui mina tema aseme ette istusin, siis oli ta juba kaks päeva üsna rahulikult mööda saatnud. Tema kõhn pronksitaoline pea ühes valgete vurrudega paistis peenena ja rahulikuna padjal ja oleks tuletanud meelde sõjas kurnatud lapseliku hingega sõduri pead, kui tema pilgu sisutust helgist poleks piilunud tondilise hirmu vilgatus, mis sarnanes vaikselt akna taga luurava kirjeldamatu õudusekujuga. Tema oli nii äärmiselt rahulik, et hakkasin hellitama arutult lootust kuulda midagi selgitavat selle kurikuulsa asja kohta, muidugi tema seisukohalt. Ma ei suuda seletada, miks ihkasin tuhnida selle sündmuse kahetsusväärseis üksikasjus, mis ju puutus minusse ainult selles mõttes, et olin liige nende tundmatute inimeste ühingus, keda hoidis kokku ühine kuulsusttoomata töö ja truudus teatud üldisele aumõistele. Kui tahate, võite seda nimetada haiglaseks uudishimuks, kuid mul on kindel tundmus, et mina tahtsin millegi jälile jõuda. Võib-olla ma lootsin ebateadlikult, et leian mingi sügava ja heakstegeva põhjuse, mingi halastava seletuse, mingi vabanduse veenva varjugi. Praegu mõistan väga
58
