Lehekülg:Lord Jim. Conrad-Tammsaare 1931.djvu/56

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Kuhu? Apiasse? Honolulusse? Tal seisis sõiduks ees kuus tuhat penikoormat sooja maavööd ja täpsat aadressi ma ei kuulnud. Norskav hobune viis ta ainsa silmapilguga in die Ewigkeit ja mina pole teda enam kunagi näinud; veel enam — ma ei tea ka kedagi teist, kes oleks teda kuski silmanud pärast seda, kui ta kadus minu vaatepiirilt, istudes väikeses sõidukilogus, mis vilksas valges tolmupilves ümber nurga. Tema sõitis ära, sai olematuks, kadus, põgenes; ja on pöörane mõelda, et ta oleks nagu endaga kaasa viinud isegi selle sõiduki, sest kunagi pole ma enam kohanud punakaskõrbi hobust, kel lõhkine kõrv ja keda juhib unistav katkise jalaga tamiillane. Vaikne ookean on tõepoolest suur; aga kas ta sealgi paiga leidis oma annete kasutamiseks, jääb teadmata. Kindel on, et ta kadus ruumi nagu nõid luuavarrel. See väike, kel käsi sidemega kaelas, jooksis vankrile järele, määgides: „Kapten! Kapten ae! Ae-e-e-e!“ kuid mõne sammu järele jäi ta seisma, laskis pea longu ja tuli pikkamisi tagasi. Vankrirataste valju mürina peale pöördus noormees kannal ringi. Ta ei teinud ühtegi teist liigutust ega märki ja jäi vahtima uues suunas ka pärast seda, kui vanker oli kadunud silmast.

„See kõik sündis rutemini kui rääkides, sest mina püüan aeglases kõnes teile seletada nägemismuljete silmapilkset mõju. Järgmisel hetkel ilmus näitelavale segavereline kirjutaja, kelle Archie saatis vaeseid Patna merehädalisi vaatama. Tema jooksis agaralt oma palja peaga, vahtides paremale ja pahemale, ning tal oli oma ülesandega väga tegemist. See paratamatult nurjus peaisiku suhtes, aga teistele ta lähenes ülespuhutud tähtsusega ja leidis enda kohe ägedas vaidluses mehega, kel käsi kaelas ja kel oli haruldaselt suur iha kakelda. Tema ei laskvat ennast ometi käsutada — ei, pagan võtku. Ja tema juba ei laskvat endale mõne väikese häbematu segaverelise paberimäärija poolt hirmu nahka ajada. Tema juba ei löövat ühegi „seda sorti mehi-

56