sündida, alguses pisut üllatatud, kuid sõnakuulelik, ainult erakontori uksel tõusis temas mingisugune loomalik instinkt, mis pani ta tagasi ajama ja puhutama otsekui hirmunud härg. „Näe siin! Mis on? Jätke mind! Kas kuulete?“ Archie viskas ukse ilma koputamata laialt. „Patna kapten, härra,“ hüüdis ta. „Astuge sisse, kapten!“ Ta nägi vanamehe oma pea tõstvat kirjutamiselt nii järsu nõksatusega, et näpits langes ninalt, siis tõmbas Archie ukse kinni ja tõttas tagasi oma puldi juurde, kus mõned paberid ootasid tema allkirja: kuid ta ütleb, et kära, mis pääses nüüd sees valla, oli nii hirmus, et ta ei suutnud oma mõtteid küllalt koguda isegi omi nime meeldetuletuseks. Archie on ju kõige tundlikum lastimisülem mõlemal maakerapoolel kokku. Ta kinnitab, et tema tundnud, nagu oleks ta elava inimese heitnud näljase lõvi ette. Kahtlemata müra oli suur. See kostis alla minugi juurde ja mul oli küllalt põhjust arvamiseks, et ta oli kuulda põiki üle esplanaadi kuni orkestri kõlakojani. Vanal Elliotil oli suur sõnatagavara ja ta võis karjuda — ega võtnud ka seda arvesse, kellega ta karjus. Tema oleks võinud asekuninga endagi peale karjuda. Sest ta armastas mulle ikka öelda: „Mina olen nii kõrgel, nagu ma üldse saada võin; minu paiuk on kindlustatud. Mõned naelad olen ka kõrvale pannud ja kui neile minu kohusemõisted ei meeldi, siis ei ole ju sellest lugu, kui nad saadavad mu koju. Mina olen vana mees ja olen alati oma arvamust avaldanud. Mul on ainult üks mure veel — enne surma oma tütred mehele panna.“ Selles suhtes oli ta pisut segane. Tema kolm tütart olid kõik kole kenad, kuigi nad sarnanesid hämmastavalt temaga, ja neil hommikuil, mil ta ärkas tumedate väljavaadetega nende abiellumise suhtes, võis kontor seda tema silmist lugeda ja värises, sest, nagu nad ütlesid, vanamees tahtis kindlasti kellegi endale hommikueineks. Ometi ei õginud ta sel hommikul seda saksa ülejooksikut, aga kui mulle luba-
48
