oma järelejäänud meretagavarast elava lamba: mitte et oleksin tahtnud temalt mingit abi meelitada— tema ju poleks suutnud seda anda — vaid tema lapselik usk, et tal on õigus midagi kõrvalt saada, liigutas minu südant. See usk oli nii tugev, et oli peaaegu ilus. Tõug — õigem kaks tõugu — ja ilmastik… Siiski, ükskõik. Igatahes tean ma, kus mul on eluaegne sõber.
„Noh, Ruthvel ütleb, tema lugenud parajasti kirjutajale rängasti leeviteid — arvatavasti ametlikust kõlblusest — kui kuulnud äkki oma selja taga mingit tumedat müra ja pead pöörates ta näinud — tema omad sõnad — midagi ümmarikku ja peletislikku, mis sarnanenud triibulisse flaneletti mässitud neljakümnepuudase suhkrutünniga ja olnud püsti aetud keset suurt kontoriruumi. Tema kinnitab, ta olnud sedavõrt jahmatunud, et hulk aega ei taibanud sedagi, et see asi on elav, ning istunud vagusi imestades, milleks ning mil viisil see asi küll oli tema puldi ette saanud. Esiruumi võlvikäik kubises lehvikutõmbajaist, tänavapühkijaist, kohtuteenreist, paadijuhtidest ja sadama auruvenemadrustest, kes kõik venitasid oma kaela ja ronisid peaaegu üksteisele selga. Päris rahvamurd kohe. Selle ajaga sai mehetünn lõpuks endal kübara peast maha kiskuda ja lähenes kergete kummardustega Ruthvelile, kelle see nägemus oli sedavõrt segi löönud, et ta mõni aeg kuulates kuidagi ei taibanud, mis see viirastus temast õieti tahab. Ta rääkis käreda ja haleda häälega, kuid kartmatult, ja vähehaaval hakkas Archiele pähe valguma, et siin oli tegemist Patna asja tagatipuga. Tema ütles, et niipea kui ta mõistnud, kes seisnud tema ees, hakanud tal kohe halb — Archie on nii tundlik ja satub ruttu ärevile — kuid ta võttis enda kokku ja hüüdis: „Pidage! Mina ei või teid kuulata. Teie peate minema sadamakapteni juurde. Mina ei tohi teid mingil tingimusel kuulata. Kapten Elliot on see mees, keda vajate. Siit, siit!“ Ta kargas üles, jooksis ümber pika laua, tõmbas, tõukas: teine laskis seda
