aega parast päikesetõusu. Võimatu oli eksida; Patna toreda kapteni tundsin esimese pilguga: kõige paksem mees kogu õnnistatud palavas vöös ümber meie vana hea Maakera. Pealegi olin ma umbes üheksa kuud tagasi teda kohanud Samarangis. Tema aurik võttis sadamas koormat peale, kuna aga tema ise sõimas Saksa riigi vägivaldseid asutisi ja kaanis enda päev päeva järele De Jonghi poe tagaruumis õlut täis, kuni De Jongh, kes võttis silmi pilgutamata iga pudeli eest ühe kuldna, viipas minu kõrvale ja oma väikese nahkse, üleni kortsunud näoga ütles usaldavalt: „Äri on äri, kuid see mees, kapten, ajab mu südame läikima. Ptüi!“
„Ma vaatasin teda varjust. Tema oli teistest pisut ees ja temale langev päike laskis ta kehamüraka rabavalt silma torgata. Ta tuletas mulle meelde taltsutatud noort elevanti, kes kõnnib tagujalgel. Ka oli ta pillava hiilgusega riietatud — määrdinud heleroheline, tumekollaste triipudega ööülikond seljas, paljaste jalgade otsas katkised õlgtuhvlid, peas kellegi kõrvaleheidetud korkkübar, räpane ja kaks numbrit väiksem kui vaja ning tema suure pea nukile kinnitatud kanepipaelaga. Te ju mõistate, et temasugusel mehel pole tsipakestki lootust kelleltki rõivaid laenata. Tubli! Ta tõttas hea tuhinaga ligi, ilma et oleks vaadanud pahemale või paremale, läks minust kolme jala pealt mööda ja trepist üles sadamakontorisse, et oma südamesüütuses esitada teadaannet või raportit või ükskõik kuidas te seda tahate nimetada.
„Näib, et esimeseks ta pöördus lastimisosakonna juhataja poole. Archie Ruthvel oli aga parajasti sisse astunud ja, nagu kuuldub, tahtnud oma pingutavat päevatööd alata esikirjutaja peapesuga. Mõned teist on ehk teda tundnud — väikest, vastutulelikku portugali segaverelast haletsemisväärse peene kaelaga, kes oli alati valmis kaptenitelt midagi söödavat saama — tüki soolatud sealiha, kasti biskviiti, mõned kartulid või midagi muud. Ühel reisil, mäletan, ma andsin talle
46
