kojas, või mis? — sellisesse asjasse, mis ajab mu nii või teisiti, ootamatult, otse saatanlikult inimestele otsa jooksma, kel on pehmed muhud, kõvad muhud, salajased katkumuhud, jumala eest! ja kes päästavad oma keelepaelad mind nähes põrgulikeks südamepuistamisiks, nagu poleks minul enesel iseendale midagi puistata ja — tulgu jumal appi! — nagu poleks ma iseendale juba küllalt oma südant puistanud, et piinata hinge minule määratud päevade lõpuni. Ja mis ma olen teinud, et mind nõnda soodustatakse, seda tahaksin teada. Mina kinnitan, et olen omi asju sama täis nagu iga teinegi inimene ja et mul on sama palju mälu kui igal teisel rändajal siin hädaorus, millest näete, et mina pole kuidagi eriliselt kohane pihtimuste vastuvõtmiseks. Miks siis ometi? Ei oska öelda, ehk olgu siis, et ajaviiteks pärast lõunasööki. Charley, mu kallis poiss, teie lõuna oli haruldaselt hea ja selle tagajärjel need inimesed siin näevad rahulikus kaardimänguski mürarikast tegevust. Nad pikutavad teie mõnusail toolidel ja mõtlevad endamisi: „Kuradile pingutus! Las Marlow jutustab.“
„Jutustada! Olgu siis pealegi. Ja isand Jimist on küllalt kerge jutustada pärast head kehakinnitust, kakssada jalga pealpool merepinda, karp häid sigareid põlvil, pealegi veel jumalikult jahedal ja tähisel õhtul, mis paneb isegi parimad meist unustama, et meid siin ainult sallitakse ja et peame otsima endile teed keset mitmele poole meelitavaid tulesid, pidades silmas iga kallist hetke, iga tagasivõtmatut sammu, lootuses jõuda välja viisakale lõpule — kuid selles siiski mitte nii väga kindlatena — ja pagana väheste väljavaadetega abile neilt, kes elavad meiega paremal ja pahemal külg külje kõrval. Muidugi leidub siin-seal inimesi, kellele kogu elu on ainult nagu pärastlõunane tund sigarit suitsetades: kerge. lõbus, tühine, virgutatud ehk ainult mõne põneva looga, mis unub enne, kui lõpp jutustatud — enne, kui lõpp jutustatud — isegi siis, kui tal üldse olemas mingisugune lõpp.
44
