arvamust, et rääkimisest polnud temal enam mingit tulu. See mees seal eemal näis taipavat tema seisukorra meeleheitlikku raskust. Jim vaatas tema poole ja pöördus siis otsustavalt temast kõrvale, nagu pärast lõplikku jumalagajätmist.
Ja hiljem, nii mõnigi kord, kaugeil mail, ilmutas Marlow tahet Jimi mälestada, mälestada üksikasjaliselt, peenusteni ja kuuldavalt.
Võib-olla sündis see pärast lõunat kuski rõdul, mida piiras liikumatu lehestik ja kroonisid lilled, kus põlevad sigariotsad lõid heledad laigud sügavasse videvikku. Iga korvtooli pikendatud kere varjas ühe kuulaja. Aeg-ajalt tegi väike punane helk järsu liigutuse, kallates valgust rammestunud käele, osalt ka sügavas rahus viibivale näole, või heites punast helki mõtlikele silmile, mida varjutas tükk siledat otsaesist; ja juba esimese sõna lausumisel muutus Marlow puhkuseks väljasirutatud keha toolil üsna vaikseks, nagu oleks tema vaim tagasi lennanud möödunud aegadesse ja nagu räägiks ta tema huulte kaudu minevikust.
VIIES PEATÜKK.
„OH jaa. Mina olin juurdlusel,“ ütles ta harilikult „ja kuni tänase päevani ei lakka ma imestamast, milleks ma sinna läksin. Olen valmis uskuma, meil kõigil on oma kaitseingel, kui möönate, et kõigil on samuti ka oma kurat. Mina vajan teie nõusolekut, sest ma ei taha end kuidagi erandina tunda, ja ometi tean ma, et minul ta on — see kurat nimelt. Muidugi pole ma teda näinud, kuid ma toetun kaudseile tõestusile. Tema on kindlasti olemas ja et ta on kuri, siis veab ta mu sellistesse asjadesse. Millistesse, küsite teie? Noh juurdlusasjasse, kollase koera asjasse — või ega te ometi arva, et kärnasel pärismaa-karjakrantsil peaks lubatud olema inimestele jalga ette panna kuski kohtu-
