paistsid üle päikesepõlenud, kokkupandud sõrmede, näisid helkivat heatahtlusest; kohtunik oli ettepoole kummardunud; tema kahvatu nägu lähenes lilledele ja siis langes ta küljeti toolitoele, surudes meelekoha pihku. Lehvikute tuul keerles alla peadele, tumedanäolistele pärismaalastele, kes kaetud avarate rüüdega, eurooplastele, kes kuumuses koos istusid, seljas jämedatoimsed linased ülikonnad, mis sobisid neile nii täpsalt nagu nende ihunahk, ja troopikakübarad põlvil, kuna mööda seinaääri kohtuteenrid libisesid, kitsastes, pikkades valgetes kuubedes, vilksatades kiiresti edasi-tagasi oma paljastel varvastel, punased vööd üle õla, punased turbanid peas, ikka mürata nagu vaimud ja alati elevil kui jahikoerad.
Jimi silmad, mis rändasid vastuste vaheajul ringi, peatusid kellelgi valgel mehel, kes istus teistest eraldi, nägu tuule ja päikese pargitud ja pilvine, kuid silmad rahulikud, pilk otsekohene, huvitatud ning selge. Jim vastas veel ühele küsimusele ja tahtis peaaegu hüüda: „Mis on sel mõtet! mis mõtet!“ Ta lõi kergesti jalaga, hammustas oma huult ja vaatas üle peade kaugemale. Ta kohtas valge mehe silmi. Temale juhitud pilk oli teiste kütkestatud päranisilmil vahtimisest erinev. See oli arukas tahtlik tegu. Kahe küsimuse vahel unustas Jim end sel määral, et leidis võimaluse mõtlemisekski. See mees — vilas mõte — vahib minu poole, nagu võiks ta kedagi või midagi näha üle minu õla. Ta on seda inimest enne kohanud — võib-olla tänaval. Ainult kindel — rääkinud ta pole temaga mitte. Päevade kaupa, paljude päevade jooksul pole ta kellegagi rääkinud, vaid on jutelnud iseendaga — vaikselt, segaselt, lõpmatult, nagu üksik vang oma kongis või eksinud rändur metsas. Praegu ta vastas küsimusile, mil polnud tähendust, kas nad omasid eesmärgi või mitte, kuid ta kahtles, kas ta veel kunagi elus kord oma südame tühjaks puistab. Tema enda tõepäraste avaldiste kõla kinnitas tema mõtlikku
42
