mus, temas oli kõik äärmiselt tähtis ja õnneks mäletas tema kõik. Tal oli vajadus edasi rääkida tõe pärast, võib-olla ka iseenda pärast; ja sellal kui ta end väljendas teadlikult, tormas tema vaim sõna otsekoheses mõttes ümber tõsiasjade suletud ringis, mis olid tõusnud üle tema pea, et teda eraldada omasugustest: ta oli nagu olend, kes leiab enda vangistatuna ümbritseva kõrge aiaga ja tormab sealt arutuna ringiratast ööpimeduses, püüdes leida nõrka kohta, mõnd lõhet, mõnd kohast paika üleronimiseks või auku, millest võiks läbi pugeda ja põgeneda. See pöörane vaimuaktiivsus pani teda ajuti rääkimises peatuma…
„Kapten käis ikka veel sillal siia-sinna; ta paistis küllalt rahulikuna, ometi ta komistas mitu korda; ja kord, kui mina temaga kõnelesin, sammus ta minule otsa, nagu oleks ta täiesti pime. Sellele, mis mina temale ütlesin, ei andnud ta mingit kindlat vastust. Ta pomises midagi endamisi; mina kuulsin temalt ainult mõned sõnad, mis kõlasid nagu „neetud aur“ ja „põrgu aur!“ — midagi aurust. Ma arvasin…“ Ta kippus rääkima ebaasjalikku juttu; küsimus asja kohta katkestas ta kõne nagu valuhoog ja ta tundis end äärmiselt arana ja väsinuna. Ta hakkas jõudma olulise juurde, kuid nüüd, kus teda jõhkralt katkestatud, ta pidi vastama ainult jah või ei. Ta andis lühidalt tõepärase vastuse: „Jah, seda ma tegin;“ ja kuna tal hing viskles valudes, seisis ta oma meeldiva näo, suure kogu ning noorte, süngete silmadega püstiõlul tunnistajaloožis. Ta pidi veel teisele asjassepuutuvale küsimusele vastama, mis samuti ükskõikne, siis ootas ta jällegi. Tema suu oli maigutult kuiv, nagu oleks ta söönud tolmu, siis soolane ja kibe, nagu pärast merevee joomist. Ta pühkis oma higist otsaesist, niisutas keelega kuivanud huuli ja tundis värina jooksvat mööda selga alla. Tüse kaasistuja oli lasknud oma silmalaud kinni langeda ja trummeldas sõrmedega kõlatult, nägu hooletu ja nukker; teise silmad, mis
