segasena ja ütles, tema pahema käe luu olevat vist murdunud; kuna mina olin vöörosas, oli ta allatulekul ülemisel trepiastmel libisenud ja sealt maha kukkunud. Ta hüüdis: „Mu jumal! See närune vahesein annab silmapilk järele ja siis läheb see neetud riistapuu nagu tinatükk põhja.“ Ta tõukas minu oma parema käega kõrvale ja jooksis minu eel mööda redelit üles, kuna ise ronides karjus. Tema pahem käsi rippus lõdvalt kõrval. Mina jõudsin talle õigel ajal järele, et näha, kuis kapten talle kallale tormas ja ta selili lõi. Teist korda ta teda enam ei löönud: ta kummardus lamaja üle ja rääkis talle vihaselt, kuid üsna tasakesi. Arvatavasti küsis ta temalt, miks pagana päralt ei pannud ta masinaid seisma, selle asemel et laevalael ümber käratseda. Kuulsin teda ütlevat: „Tõuse üles! Jookse! lenda!“ Ka vandus ta. Masinist lippas tüürpoordiredelist alla, jooksis ümber kajuti laeakna masinaruumi sissekäigu juurde, mis asus pahemal serval. Joostes ta oigas…“
Jim rääkis pikkamisi; tal tuli kõik ruttu ja äärmiselt elavalt meelde; ta oleks võinud vastukajana jäljendada masinisti oigamist, et paremini selgitada nendele inimestele, kes vajasid tõsiasju. Oma esialgse mässumeelsuse järele ta jõudis veendumusele, et ainult seisukorra täppis kujutamine võib päevavalgele tuua tõelise koleduse, mis pettus asjade kohutava välimuse varjul. Tõsiasjad, mida need inimesed nii väga himustasid teada, olid olnud näha, tunda, meeltele tajuda; neil oli olnud oma paik ruumis ja ajas ja nad olid nõudnud oma olemasoluks tuhatneljasajatonnilise auriku ja kakskümmend seitse minutit kella järgi; kokku see kõik lõi terviku, millel oma tunnused, ilmed, teatud keerukas nägu, mida võis mäletada silma kaudu, ja veel midagi muud, midagi nägematut, mingi juhtiv hukatusevaim, mis temas asus, nagu õel hing vastikus kehas. Ta katsus seda maksku mis maksab selgeks teha. See polnud mingi harilik sünd-
40
