Mõned inimesed põrkasid tagasi. Jim ootas veidikese Doramini ees ja ütles siis vaikselt: „Ma tulen leinas.“ Ta ootas jällegi. „Ma tulen valmilt ja relvastumatult,“ ta kordas.
„Kohmakas vanamees, kallutades oma suure otsaesise, nagu härg oma pea ikke all, katsus jõudu pingutades üles tõusta, haarates tulelukuga püstolid oma põlvilt. Tema kurgust tuli kurisevaid, lämmatatud, ebainimlikke hääli kuuldavale ja kaks teenrit tõttasid teda selja tagant aitama. Inimesed panid tähele, et sõrmus, mille ta oli pannud endale sülle, kukkus maha ja veeres valge mehe jalge ette ning et vaene Jim vaatas alla talismanile, mis avas temale kord tee kuulsusele, armastusele ja edule keset ümbritsevate metsade valli ühes nende valge vahu palistusega rannal, mis paistab õhtuse päikese helgil öö kindlusena. Doramin, kes katsus oma jalgele toetuda, sünnitas ühes oma kahe toetava teenriga hõljuva, tuikuva rühma; tema väikesed silmad vahtisid hullumeelse piina ja viha ilmega, vahtisid metsiku sätendusega, seda panid kõik juuresolijad tähele; ja kuna Jim seisis tuletungalde valgusel kangestunult ning palja peaga, vahtides Doraminile otseteed näkku, haaras see raskelt pahema käega kummardunud noormehe kaela ümbert kinni ja tõstes hoolsalt parema, laskis oma poja sõbral kuuli südamest läbi.
„Rahvamurd, mis oli Jimi selja taga kaheks jagunenud, niipea kui Doramin tõstis oma käe, tormas pärast pauku rüsinal ettepoole. Nemad ütlevad, et valge mees saatnud paremale ja pahemale poole nägudele uhke, kõikumata pilgu. Siis käega huulil langes ta kummuli surnult maha.
„Ja see on nüüd lõpp. Tema möödub kaduvusse, paistes nagu läbi udu, olles arusaamatu oma südame poolest, unustatud, andestamatu ja haruldaselt romantiline. Isegi oma poisipõlve nägemuste metsikumail
