jõudsid teisele kaldale, keelas isand tal kaugemale kaasa minemast, kuid Tamb’ Itam järgnes talle silmnäos, minnes kaldast üles Doramini kampongi juurde.
„Juba hakkas pimedaks minema. Tõrvalondid vilkusid siin-seal. Need, keda nad kohtasid, seisid hirmust rabatuina ja hoidusid kõrvale, et Jimi läbi lasta. Naiste kaebus kostis ülalt. Hoov oli relvastatud buugiseid ja Patusani rahvast täis.
„Ma ei tea õieti, mida see kokkukogumine pidi tähendama. Oli see ettevalmistus sõjaks, kättemaksuks või ähvardava sissetungi tagasilöömiseks? Läks mitu päeva mööda, ennekui inimesed jätsid värisedes vahtimise, oodates pika habemega näruseid mehi, kelle täpsat vahekorda nende oma valge mehega nad ei suutnud kunagi täiesti mõista. Isegi neile lihtsatele inimestele jääb Jim alati nagu läbi udu paistvaks.
„Doramin üksi, määratu suurena ja meeltheitvana, istus oma tugitoolil, paar tulelukuga püstolit põlvil, tema ees relvastatud hulk. Kui Jim ilmus, pöördusid kellegi hüüdel kõigi pead ümber ja siis taandus hulk pahemale ja paremale ning tema sammus mööda kõrvalepöördunud pilkude tänavat. Sosistamised saatsid teda — pomin: „Tema on teinud kõik selle kurja.“ „Temal on nõidus“… Tema ise kuulis neid — võib-olla!
„Kui ta jõudis üles tõrvalontide valgusesse, lakkas äkki naiste kaebus. Doramin ei tõstnud pead ja Jim seisis natuke aega vaikides tema ees. Siis ta vaatas pahemale ja astus mõõdetud sammel sinnapoole. Dain Warise ema kükitas laiba peatsis ja hallid lahtised juuksed katsid tema nägu. Jim astus pikkamisi ligi, vaatas oma surnud sõpra, tõstes lina, mille laskis langeda sõnalausumata. Pikkamisi sammus ta tagasi.
„„Tema tuli, tema tuli!“ jooksis suust suhu suminaga, mille suunas liikus Jim. „Tema võttis selle oma pea peale,“ ütles üks hääl valjusti. Jim kuulis seda ja pöördus hulga poole. „Jah. Oma pea peale.“
384
