pöörates selja oma maja poole; ja tüdruk, kes seisis uksepiida najal, lõõtsutades, nagu oleks ta enda jooksnud hingetuks, vahtis teda üle hoovi. Tamb’ Itam seisis oma isanda lähedal, oodates kannatlikult, mis sünnib. Äkki Jim, kes näis süvenenuna rahulikku mõttesse, pöördus tema poole ja ütles: „Aeg on lõpetada.“
„„Tuan?“ küsis Tamb’ Itam ja lähenes elavalt. Tema ei teadnud, mida isand mõtles, aga niipea kui Jim tegi liigutuse, hakkas liikuma ka tüdruk ja astus alla vabale platsile. Nagu näib, polnud kedagi muud silmapiiril. Tüdruk tuikus pisut ja poole tee peal hüüdis Jimi, kes näis jällegi olevat asunud vaiksele jõe vaatlusele. Jim pöördus ümber, surudes selja vastu kahurit. „Tahad sa võidelda?“ karjus tüdruk. „Pole millegi eest võidelda,“ ütles Jim, „pole midagi kadunud.“ Seda öeldes ta astus tüdruku poole. „Tahad põgeneda?“ tüdruk karjus jällegi. „Pole kuhugi põgeneda,“ ütles Jim peatudes; ka tüdruk seisis paigal ja vaikis, õgides teda oma pilkudega. „Ja sina lähed ära?“ küsis ta viivitades. Jim laskis pea longu. „Ah!“ karjus tüdruk ja vahtis teda läbipuurivalt, „sa oled hull või petis. Kas mäletad seda ööd, kus ma sind palusin, et sa lahkuksid, ja kus sa ütlesid, et sa ei või? Et see on võimata! Võimata! Kas mäletad, et sa siis ütlesid, sina ei lahku minust kunagi? Ma ei nõudnud sinult mingit tõotust. Sa tõotasid nõudmata — tuleta meelde.“ „Küllalt, mu vaene tüdruk,“ ütles ta. „Ma pole väärt, et mind omada.“
„Tamb’ Itam ütles, et kui nad nõnda rääkisid, naeris tüdruk valjusti ja arutult, nagu oleks jumal tulnud teda katsuma. Jim tõstis käed oma pähe. Tema oli täies rõivastises nagu igapäev, ainult kübar puudus. Tüdruk peatus äkki naerdes. „Küsin viimast korda — kas tahad end kaitsta?“ karjus ta ähvardavalt. „Miski ei või mind puutuda,“ vastas Jim oma uhke egoismi viimsel loitmisel. Tamb’ Itam nägi tüd-
382
