tema pea peal. Tema mehed olid viimseni täies relvastuses kohal, kui vana nakhoda lõpuks tõstis oma pilgu Ta laskis selle pikkamisi üle rahvahulga libiseda, nagu otsiks ta mõnda puuduvat nägu. Tema lõug langes jällegi rinnale. Paljude inimeste sosin segunes lehtede kerge kahinaga.
„Malailane, kes oli toonud Tamb’ Itami ja tüdruku Samarangi, oli ka seal. „Mitte nii vihane nagu paljud,“ ütles ta mulle, „kuid rahutud suurest hirmust, imestusest ja äkilisusest inimeste saatuses, mis hõljub nende pea kohal nagu piksega laetud pilv.“ Tema rääkis mulle, et kui Dain Warise korjus Doramini viipel paljastati, nägid kõik, et see, keda hüüti valge isanda sõbraks, lamas sootuks muutumatult, silmalaud pisut praokil, nagu oleks ta virgumisel. Doramin kummardus pisut veel rohkem ettepoole, nagu vaataks ta midagi maas oma jalge vahel. Tema silmad libisesid üle laiba jalgadest kuni peani, otsides vist haava. See oli otsa ees ja väike; ja ei räägitud ainustki sõna enne, kui keegi juuresseisjaist kummardus ja võttis tema kangelt, külmalt sõrmelt hõbesõrmuse. Vaikides ta hoidis selle Doramini silme ees. Viha ja õuduse sõnasumin jooksis läbi rahvamurru seda usaldusmärki nähes. Vana nakhoda vahtis teda päranisilmil ja äkki pääses ta suust vali metsik karjatus, mis tuli sügavalt rinnust — pöörase viha ja valu möirgamine, kostes nagu haavatud härja kõrist ja tuues inimeste südamesse suure kartuse oma määratuma viha ja leinaga, mis tundus selgesti ilma sõnadetagi. Tükk aega kestis sügav vaikus, mis ajal korjus kanti nelja mehe poolt kõrvale. Nad panid ta puu alla ja silmapilkselt, ühisel kestval kiljumisel, kõik naised kogu majapidamises algasid kaebust; nad leinasid heleda karjumisega; päike läks looja ja kiljuvate kaebuste vaheaegadel algasid kaks vanameest oma kõrgete, leelutavate häältega laulujorutust koraanist.
„Sel ajal Jim, toetudes kahurialusele, vaatas jõele,
