ebamääraselt paatidest ja vabast merest ning jättis Jimi ja tüdruku kahekesi.
„Mul pole südant nende viibete edasiandmiseks, mis tüdruk tegi mulle selle tunni või pikema aja kohta, kus ta heitles Jimiga oma õnne pärast. Kas Jimil oli mingeid lootusi — mis ta ootas, mis ta mõtles — seda on võimata öelda. Ta oli kõikumatu ja tema kasvava kangekaelsuse üksilduses ta vaim näis tõusvat üle tema olemasolu varemete. Tüdruk karjus temale kõrva: „Võitle!“ Tema ei saanud ju millestki aru. Polnud enam millegi pärast võidelda. Jim oli valmis oma võimu näitama teisel teel, et võita kurja saatust ennast. Ta astus välja hoovi ja tema järele lahtiste juustega, metsiku näoga ja hingetult kobas tüdruk ning toetus uksepiidale. „Avage väravad,“ käskis Jim. Pärast, pöördudes oma meeste poole, kes olid sees, ta andis neile vabaduse kojuminekuks. „Kui kauaks, tuan? küsis üks kartlikult. „Eluajaks,“ ütles ta süngel toonil.
„Vaikus oli langenud linnale pärast kaebus- ja kurtmistormi, mis puhus üle jõe nagu tuuleiil avatud leina-varjupaigast. Kuid sosistatud kuulujutud lendasid suust suhu, täites südamed masenduse ja kohutavate kahtlustega. Röövlid pidid tagasi tulema, tuues teisi enestega kaasa, pidid tulema suure laevaga ja kogu maal ei ole siis ühelgi hingel pääsu. Äärmise kindlusetuse tunne, nagu ehk maavärisemise ajal, valdas inimeste meeled, kes sosistasid oma kahtlusi, vaadates üksteisele otsa, nagu oleks tegemist mingi kurja kuulutusega.
„Päike vajus juba metsa poole, kui Dain Warise laip toodi Doramini kampongi. Neli meest kandsid ta sisse; ta oli korrapäraselt kaetud valge linaga, mille vana ema saatis oma pojale alla väravaile vastu. Nad panid ta Doramini jalge ette ja vanamees istus hulga aega vaikselt, käed põlvil, vahtides alla. Palmioksad hõljusid tasa ja viljapuude lehed liikusid
380
