terav laevakere veepinnal kerkivat mõned tollid kogu oma pikkuses, nagu oleks ta muutunud painduvaks, ja asus siis jällegi rahulikult oma tööle siledat merepinda lõhkuma. Tema võdin lakkas ja samuti vaibus ka kauge kõuemürin silmapilkselt, nagu oleks laev üle aurutanud mõnest kitsast joomest, kus värises vesi ja sumises õhk.
NELJAS PEATÜKK.
UMBES kuu hiljem, kui Jim, vastates esitatud küsimustele, katsus ausalt selle sündmuse kohta tõtt avaldada, ütles ta laevast rääkides: „Ükskõik, mis see oli, aga ta läks temast sama kergesti üle, nagu uss kepist.“ See pildistus oli hea: küsimused sihtisid tõsiasjule ja ametlikku juurdlust toimetati kuski idamaises sadamas politseivalitsuses. Jim seisis tunnistajapingil sirgena ja õhetavate paletega jahedas kõrges ruumis: suur lehvikute seadeldis liikus kõrgel tema pea kohal tasakesi edasi-tagasi ja alt vahtis tema poole nii palju silmi mustist, valgeist, punaseist tähelepanelikest ja kütkestatud nägudest, nagu oleksid kõik need inimesed, kes istuvad siin korralikult ridamisi kitsastel pinkidel, orjastatud tema häälevõluga. See hääl oli vali ja ta kumises kohutavalt tema endagi kõrvus; see oli ainus kuuldav kõla kogu maailmas, sest ähvardavalt selged küsimused, mis käristasid temalt vastuseid, näisid moonduvat tema rinnas ahastuseks ja piinaks — lähenesid temale torkavalt ja vaikselt, nagu kellegi enda südametunnistuse hirmus küsitlemine. Väljas kõrvetav päike — sees suurte lehvikute tuul, mis paneb su värisema, häbi, mis paneb su põlema, tähelepanelikud silmad, mille pilgud pistavad. Eesistuja nägu, puhtaks aetud ja ükskõikne, tundus surnukahvatuna kahe kaasistuva meremehe punaste nägude kõrval. Laia laealuse akna valgus langes kõrgelt nende kolme mehe peadele ja õlgadele ja nad torkasid pööraselt selgesti
38
