pärast ja nüüd see teine maailm, tema oma kätetöö, langes varemeiks tema pea peale kokku. Tema sulasel pole elujulge oma rahva sekka ilmuda! Mina arvan, et just sel silmapilgul ta otsustas oma õnnetusele vastu astuda sel ainsal viisil, mis talle veel üle oli jäänud; kuid teada on mul ainult see, et ta astus sõnalausumata oma toast välja ja istus pika laua äärde, kus tal oli viisiks oma maailma asju õiendada ja igapäev uuesti toonitada tõde, mis asus kindlasti tema südames. Tumedad jõud ei pidanud temalt teist korda rahu röövima. Ta istus kivikujuna. Tamb’ Itam tähendas aupaklikult kaitse ettevalmistusile. Tüdruk, keda ta armastas, tuli sisse ja rääkis temaga, kuid ta andis käega märku ja tüdruk kohkus sellest tummast vaikusenõudest. Ta läks välja rõdule ja istus lävele, nagu tahaks ta Jimi kaitsta välimise hädaohu eest oma kehaga.
„Millised mõtted käisid tal läbi pea — millised mälestused? Kes võib seda öelda? Kõik oli läinud ja tema, kes oli millalgi toiminud ebaustavalt temale kingitud usalduse suhtes, oli jällegi kaotanud inimeste usalduse. Ma arvan, siis ta katsuski kirjutada — kellelegi — ja lõi käega. Üksildus tõmbus tema ümber kokku. Inimesed olid tema kätte usaldanud oma elud, kuid ometi ei suutnud ta neid sinnamaale viia, et nad teda mõistaksid, nagu ta ise kinnitas. Väljasolijad ei kuulnud temalt mingit häält. Hiljem, õhtupoolikul, tuli ta uksele ja hüüdis Tamb’ Itami. „Noh?“ küsis ta. „On palju nuttu. Ka palju viha,“ ütles Tamb’ Itam. Jim vaatas talle otsa. „Sa tead,“ pomises ta. „Jah, tuan,“ ütles Tamb’ Itam. „Sinu sulane teab ja väravad on kinni. Meil tuleb võidelda.“ „Võidelda! Milleks?“ küsis tema. „Oma elude eest.“ „Mul ei ole elu,“ ütles tema. Tamb’ Itam kuulis tüdruku suust karjatuse ukselt. „Kes teab?“ ütles Tamb’ Itam. „Julguse ja kavalusega pääseme ehk põgenemagi. Inimeste südameis on palju hirmu.“ Tema läks välja, mõeldes
