käes.“ Tüdruk haaras Tamb’ Itami käest kinni, näitas maja poole ja ütles väriseval sosinal: „Kutsu ta välja.“
„Tamb’ Itam jooksis mööda treppi üles. Tema isand magas. „See olen mina, Tamb’ Itam,“ hüüdis ta ukse juures, „mul on sõnumeid, mis ei kannata.“ Ta nägi Jimi padjal ümber pööravat ja silmad avavat ning tema pahvatas siis kohe: „See, tuan, on kuri päev, neetud päev.“ Tema isand ajas enda käsipõsikile, nagu oli seda teinud Dain Wariski kuulates. Ja siis algas Tamb’ Itam oma jutustust, katsudes teha seda korrapäraselt, nimetades Dain Warist Panglimaks ja öeldes: „Panglima hüüdis siis oma paadimeeste pealikule: „Andke Tamb’ Itamile midagi süüa,“ — kuna tema isand pistis oma jala põrandale ja vaatas talle sellise moondunud näoga otsa, et temal surid sõnad suhu.
„Öelge, on ta surnud?“ küsis Jim. „Kui teiegi kaua elaksite,“ karjus Tamb’ Itam. „See oli kõige julmem äraandmine. Ta jooksis esimeste paukude peale välja ja langes…“ Tema isand astus akna juurde ja tõukas rusikaga luugi lahti. Ruum muutus valgeks ja siis hakkas ta kindlal häälel, kuid ruttu käske jagama paatkonna kogumiseks, et silmapilk minna põgenikke taga ajama ja et ta läheks selle või teise mehe juurde — saadaks käskjalad; rääkides istus ta voodiservale ja kummardus kingapaelu kinni panema, kuid äkki vaatas ta üles. „Miks seisate veel siin?“ ta küsis, ise näost üsna punane. „Ärge viitke aega.“ Tamb’ Itam ei liigahtanud. „Andke andeks, tuan, kuid… kuid,“ ta hakkas kogelema. „Mis?“ karjus isand valjusti, olles kohutav ja kummardudes ettepoole, hoides ise kätega voodiservast kinni. „Sinu sulasel pole ju elujulge oma rahva sekka ilmuda,“ ütles Tamb’ Itam vähese kõhklemise järele.
„Nüüd taipas Jim. Ta oli taandunud ühest maailmast mingi väikese silmapilkses ajes sündinud hüppe
378
