lutanud juba kogu maa. Nemad pidasid end laialdase äraandmise ohvriks ja arvasid olevat endid hävimisele määratud. Räägiti, et mõned väikesed rühmad tulnud koju alles kolme päeva pärast. Ometi katsusid üksikud kohe tagasi pääseda Patusani ja üks valvurlootsikuist oli kallaletungi silmapilgul just laagri juures. On ju tõsi, et esimesel hetkel temas istuvad mehed kargasid jõkke ja ujusid teispoole kaldale, kuid pärast tulid nad tagasi ja sõitsid hirmunult mööda jõge üles. Nendest oli Tamb’ Itam ühe tunni ees.“
NELJAKÜMNEVIIES PEATÜKK.
„KUI Tamb’ Itam hullumeelse sõudmisega jõudis linnaringkonda, olid majaesised sillad kubinal naisi täis, kes ootasid Dain Warise lootsikute kojutulekut. Linnal oli pidulik ilme; siin-seal võis veel näha mehi, kel püssid või piigid käes, seistes või liikudes rühmiti jõekaldal. Hiinlaste poed olid aegsasti avatud, kuid turuplats oli tühi ja valvur, kes seisis alles kindluse nurgal, tundis Tamb’ Itami ja hüüdis kindlusse tema nime. Värav oli pärani lahti. Tamb’ Itam kargas kaldale ja jooksis üle pea-kaela kindlusse. Esimesena kohtas ta tüdrukut, kes tuli majast.
„Tamb’ Itam seisatus silmapilguks nõutult lõõtsutades, värisevate huulte ja metsikute silmadega, tema ees, nagu oleks üürikeseks teda vallanud mõni nõidus. Siis rääkis ta kiiresti: „Nad tapsid Dain Warise ja palju teisi.“ Tüdruk lõi oma käed kokku ja tema esimesed sõnad olid: „Väravad kinni!“ Suurem osa kindlusemehi oli mööda oma maju laiali läinud, kuid Tamb’ Itam ruttas nende väheste juurde, kes olid järele jäänud. Tüdruk seisis keset hoovi, kui teised tema ümber jooksid. „Doramin!“ karjus ta, kui Tamb’ Itam möödus temast. Järgmisel korral temast möödudes vastas ta: „Jah. Kuid kogu püssirohi Patusanis on meie
