varastatud asjadega. Kuid räägitakse ühest valgest paadist, mille leidis mingi veoaurik umbes kuu hiljem India ookeanist. Kaks kuivanud, kollast, klaasiste silmadega sosistavat luukeret tunnistasid kolmanda oma ülemuseks, kes ütles, et tema nimi on Brown. Tema kuunar, ta seletas, olnud Jaava suhkruga teel lõuna poole, saanud raske vigastuse ja langenud põhja. Tema ja ta kaaslased olevat üle jäänud kuuehingelisest meeskonnast. Kaks neist surid laeval, mis nad merest üles korjas. Brown elas, et veel mind näha, ja ma võin kinnitada, tema mängis oma osa kuni lõpuni.
„Ometi näib, et saarelt minnes unustasid nad oma paadi tagant lahti päästmast Corneliuse küna. Corneliuse enda laskis Brown lipata tulistamise algul, andes talle õnnistuseks kaasa hea jalahoobi. Kui Tamb’ Itam tõusis surnute keskelt, nägi ta naatsaretlast jõekaldal edasi-tagasi jooksmas laipade ja kurduvate tulede keskel. Ta laskis nõrku karjutusi kuulda. Äkki tormas ta vee äärde ja tegi hullumeelseid pingutusi ühe buugiste lootsiku vette tõukamiseks. „Pärast, kui ta märkas mind,“ jutustas Tamb’ Itam, „jäi ta seisma ja vahtis pead kratsides seda lootsikut.“ „Mis sai temast?“ küsisin mina. Tamb’ Itam vaatas mulle laial pilgul otsa ja tegi parema käega ilmerikka liigutuse. „Ma lõin kaks korda, tuan,“ ütles ta. „Kui ta nägi mind lähenevat, viskas ta enda maha ja karjus jalgu siputades valjusti. Ta krääksus nagu hirmunud kana, kuni tundis teravat piigiotsa; siis jäi ta vait ja lamas päranipilgul, kuna elu kadus pikkamisi ta silmist.“
„Kui see tehtud, ei viitnud Tamb’ Itam enam aega. Tema taipas, kui tähtis see on, et tema jõuaks hirmsate uudistega esimesena kindlusse. Dain Warise rühmast olid muidugi paljud ellu jäänud, kuid hirmuhoos olid mõned neist ujunud üle jõe, teised aga põgenenud metsa. Tõsiasi on, et nemad õieti ei teadnudki, kust tuli see hirmus hoop — kas oli ehk veel uusi valgeid röövleid teel ja kas nad ehk polnud val-
376
