arvas olevat saabunud paraja silmapilgu, karjus Brown: „Andke neile!“ ja neliteistkümmend pauku kõlas nagu üks.
„Tamb’ Itam ütles mulle, üllatus olnud sedavõrt suur, et peale surnult ja haavatult langenute ei osanud ükski ennast alguses liigutada. Siis karjatanud keegi ja alles pärast seda tõusnud hirmu- ja jahmatusekisa kõigist kõridest. Pime kabuhirm muutis mehed tormavalt edasi-tagasi jooksvaks hulgaks jõekaldal, nagu oleksid nad kari loomi, kes kardavad vett. Mõned kargasid jõkke, kuid suurem hulk tegi seda alles pärast viimist kogupauku. Kolm korda tulistati seda hirmunud hulka ja Brown, kes ainukesena paistis silma, karjus vandudes: „Sihtige madalalt!“ Sihtige madalalt!“
„Tamb’ Itam ütles, et tema taibanud esimesel kogupaugul kohe, mis sündinud. Kuigi ta oli puutumatu, ometi langes ta kohe maha, lamades surnuna, silmad lahti. Esimeste paukude silmapilgul kargas Dain Waris oma asemelt üles ja jooksis välja lagedale kaldale just parajaks ajaks, et teiskordse laskmise ajal kuuli saada otsa ette. Tamb’ Itam nägi, kuis ta viskas oma käed laiali, ennekui langes maha. Alles nüüd valdas Tamb’ Itami suur hirm — mitte enne. Valged mehed taandusid, nagu nad tulnudki — nägematuina.
„Nõnda tasakaalustas Brown arve oma halva õnnega. Pandagu tähele, et isegi selles kohutavas sammus tundub teatud üleolek, nagu oleks tegemist inimesega, kes kannab õigust — seda mõttelist asja — oma alatute ihade ümbrikus. See polnud mitte labane ja äraandlik nottimine, vaid õppetund, tasumine — mingi tumeda ja kohutava omaduse näitamine meie loomuses, mis peitub, kardan ma, mitte nii väga sügaval pealispinna all, nagu meie ehk seda arvame.
„Pärast seda läksid valged ära, ilma et Tamb’ Itam oleks neid näinud, ja nad kadusid üldse inimeste silmast. Ka nende kuunar kadus, nagu sünnib harilikult
