ja tõmbas käe tagasi, mis jumalamuidu kõikus tarbetul tüüril edasi-tagasi. „Ometi. Ka selleks küllalt kaua,“ urises Cornelius. „See on ju siis väga kasulik,“ seletas Brown. „Pean ma uskuma, et teie leiate selle kõrvalharu isegi kinnisilmi nagu praegu üles?“ Cornelius urises. „Olete aerutamiseks liig väsinud?“ küsis ta natukese vaikimise järele. „Ei, jumala eest mitte,“ hüüdis Brown äkki. „Siis aerud välja.“ Kostis kõva kolin, mis muutus varsti korrapäraseks kriiksumiseks nägematute aerude ja tollide vahel. Muidu polnud midagi muutunud ja ainult vettekastetud aerude laksatused ei lasknud pettepilti tekkida, nagu sõidetaks õhupalliga läbi pilvede, ütles Brown. Peale seda ei avanud Cornelius enam suud, ehk olgu siis, et nõudis riiakalt vee väljapildumist oma lootsikust, mis oli paadipäras kinni. Kord-korralt valgenes udu ja muutus eespool säravaks. Pahemal pool märkas Brown midagi tumedat, nagu vaataks ta eemalduvale ööle järele. Äkki ilmus tema pea kohale lehtedega kaetud jäme oks, mille vaiksed ja veepisarais rao-otsad paindusid sitkelt alla. Cornelius võttis vaikides tüürikaika tema peost.
NELJAKÜMNENELJAS PEATÜKK.
„MA ei usu, et nad oleksid veel isekeskis mõne sõna vahetanud. Paat sõitis kitsasse kõrvalharru, kus teda tõugati edasi aeruotstega pudedast kaldast, kuna nende peade kohal vanus pimedus, nagu oleksid nende üle levitatud ilmatu suured mustad tiivad pealpool udu, mis ulatas kuni puieladvuni. Puuoksad nende peade kohal pillasid jämedaid tilku udu pimedusest. Corneliuse pomina peale käskis Brown meestel püssid laadida. „Annan veelkord teile võimaluse nendega tasa saada, ennekui meie lugu lauldud, te viletsad sandid,“ ütles ta oma jõugule. „Vaadake, et jälle kõik luhta ei läheks, te kutsikad.“ Tasane urin oli vastuseks sel-
372
