tema tundvat hästi, lausus ta kõrvu kikitades: „Ka seda teada on hea.“ Ja nüüd hakkas Cornelius jutustama kõigest, mis sünnib linnas, ning kordas ka seda, mis räägiti koosolekul, sosistades Brownile kõrva vaiksel alatoonil, nagu kõneldakse magajate keskel, keda ei taheta äratada. „Tema arvab, et on teinud mu kahjutuks, eks arva?“ pomises Brown üsna vaikselt… „Jah. Tema on ju loll. Väike laps. Tema tuli siia ja röövis mu puhtaks,“ sumises Cornelius edasi, „ja pani kõik inimesed ennast uskuma. Aga kui sünniks midagi, nii et nad enam teda ei usuks, mis saaks temast siis? Ja buugislane Dain, kes ootab teid all jõel, kapten, ongi just sama mees, kes ajas teid siia üles.“ Brown tähendas hooletult, et temast võib ju kõrvale hoiduda, ja Cornelius jätkas endisel ükskõikselt mõtlikul näol seletust, et tema tundvat mingit kõrvalharu, mis küllalt lai, et Browni paat pääseks Warise laagri tagant läbi. „Kuid te peate vaiksed olema,“ ütles ta tagant järele, „sest ühes paigas läheme otse laagri juurest läbi. Päris juurest. Nemad on kaldal laagris, ka lootsikud on kuivale tõmmatud.“ „Oo, meie oskame kui hiired vaiksed olla, ärge kartke,“ ütles Brown. Cornelius leppis kokku, et kui tema peab Browni merre lootsima, siis võetagu tema, Corneliuse lootsik köie otsas paadile järele. „Ma pean ju ruttu tagasi olema,“ seletas ta.
„Kaks tundi enne hämarikku teatati välispidiseilt valvureilt postaeda, et valged röövlid tulevad alla oma paadi juurde. Lühikese ajaga olid kõik Patusani relvamehed valvel, ometi jäid jõekaldad nii vaikseks, et peale loitvais leekides põlevate tulede näis linn üleni magavat nagu rahuajal. Raske udu seisis madalal veepinnal nagu petlik hall valgus, milles ei paista midagi. Kui Browni paat lahest välja liugles, seisis Jim madalal maaninal radža postaia ees — just seal, kus ta esimeseks pistis oma jala Patusani pinnale. Virvendas mingi suur vari, liikudes halluses ja üksilduses ning kippudes vahetpidamata silmist kaduma. Vaikne kõne-
370
