rise, sest kus oleksite teie muidu — teie ja see vana rämps oma plaatidega nagu pakipaber — pakipaber, jumala eest? Teile on see muidugi väga kena — teie saate temast nii või teisiti oma noosi kätte, aga kuis on lugu minuga — mis saan mina? Kärnased sada viiskümmend dollarit kuus ja valmis! Mina tahaksin teilt aupaklikult küsida — aupaklikult, pidage meeles — kus on see, kes ei viskaks endal kaelast niisuguse neetud töö nagu see siin. Siin on elu hädaohus, jumala eest, siin on elu hädaohus! Ainult mina olen üks neist, kes midagi ei karda…“
Ta laskis reelingist lahti ja vehkles kätega laialt, nagu tahaks ta näidata oma tubliduse kuju ja ulatust; tema peen hääl süstis venivalt piiksudes merele, kuna ta samal ajal iseennast varvastel edasi-tagasi kõigutas, nagu tahaks ta sellega oma väljendisi mõjusamaks teha, ja äkki lendas ta peadpidi maha, nagu oleks ta saanud selja tagant raske hoobi. Kukkudes ütles ta „Ära neetud!“ Tema karjumisele järgnes silmapilk vaikust. Jim ja kapten tuikusid mõlemad nagu kokku räägitud ettepoole, kuid end kokku võttes jäid nad kangelt ja vaikselt paigale, pöörates pilgud hämmastuses rahulikule merepinnale. Siis tõstsid nad silmad üles tähtede poole.
Mis oli juhtunud? Masinate tukslev puhkimine kestis edasi. Oli Maakera oma liikumisel takistatud? Nad ei suutnud seda mõista; ja äkki paistsid rahulik meri ning pilvelaiguta taevas oma liikumatuses ähvardavalt ebakindlaina, nagu hõljuksid nad haigutava hävingu serval. Abimasinist kargas nii pikk kui ta oli püstloodis üles ja langes jällegi ebamääraseks hunnikuks kokku. See hunnik ütles sügava mure lämmatatud foonil: „Mis see on?“ Aeglaselt möödus nagu lõpmata kauge kõuemürin, mis oli vähem kuuldav õhuvärinast, millele vastas kajana laevakere võdin, nagu oleks kõu mürisenud sügaval vee all. Tüürirattal seisva kahe malailase silmad välgatasid valgete meeste poole, kuid nende tumedad käed pidasid kodaraist kinni. Jätkates oma teed näis