hommikul vara suurema osa oma naistega põgenenud väikesse majja, mis asus kuski metsakülas jõeharul. Kassim, kes siia oli jäetud, võttis nõupidamisest osa ja püüdis oma eelmise päeva diplomaatiat heaks teha usina askeldamisega. Teda koheldi külmalt, kuid ometi oskas ta alal hoida oma naeratuse ja rahuliku elavuse ning avaldas suurt rõõmu, kui Jim ütles talle süngelt, et seks ööks võtab ta tema postaia oma kätte. Peale koosoleku lõppu oli kuulda, kuis ta valjul häälel pöördus ühe ja teise pealiku poole tänulikul toonil, et kaitstakse radža varandust tema enda puudumisel.
„Umbes kell kümme marssisid Jimi mehed sinna sisse. Postaed valitses lahesuud ja Jim mõtles seniks sinna jääda, kui Brown on mööda läinud. Väljaspool postaeda tasasel, rohisel platsil tehti lõke ja Tamb’ Itam pani sinna äärde väikese lamamistooli oma isanda tarvis. Jim ütles talle, ta katsugu magada. Tamb’ Itam võttis mati ja heitis natuke maad eemale maha; aga ta ei saanud magada, kuigi teadis, et enne öö möödumist on tal tähtis teekond ees. Tema isand käis tule juures edasi-tagasi, pea rinnal ja käed seljal. Tema nägu oli kurb. Igakord, kui isand lähenes temale, teeskles ta magamist, sest ta ei tahtnud, et isand teaks tema unetust. Lõpuks jäi isand seisma, vaatas tema peale alla ja ütles pehmelt: „Aeg on käes.“
„Tamb’ Itam tõusis kohe ja teostas ettevalmistused. Tema ülesandeks oli mööda jõge alla minna, tund või enam enne Browni, ja öelda Dain Warisele kindlasti ja lõplikult, et valged tuleb ilma tülitamata läbi lasta. Seda toimetust ei usaldanud Jim kellegi teise hoolde. Enne lahkumist küsis Tamb’ Itam nii-öelda vormi pärast (sest tema seisund Jimi juures oli ju kõigile teada) mingit märki, öeldes: „Sest, tuan, teade on ju tähtis ja mina viin sinu enda sõnad.“ Tema isand pistis käe esiti ühte tasku, siis teise ja võttis lõpuks oma esisõrmest Steini antud hõbesõrmuse, mida ta harilikult ikka kandis, ning andis selle Tamb’ Itamile. Kui Tamb’ Itam
368
