kunagi petnud, praegu kõige parem,“ toonitas Jim. Valitses vaikus. Pimedast hoovist kostis tasane sosin ja paljude inimeste jalgade kobin. Doramin tõstis oma raske pea ja ütles, et inimeste südameid võib sama vähe lugeda, kui käega taevast katsuda, kuid — tema on nõus. Teised avaldasid oma arvamist kordamööda — „nii on kõige parem,“ „laske nad minna“ ja nõnda edasi. Kuid suurem hulk ütles ainult, et nemad „usuvad tuan Jimi“.
„Seisukorra tuum peitub selles lihtsas vormis, millega avaldati nõusolekut tema tahtele — nende usk, tema truudus; ja tunnustus tema truudusele, mis tegi ta tema enese silmis nende rüvetamatute inimeste sarnaseks, kes polnud kunagi kuldselt keskteelt kõrvale kaldunud. Steini sõnad: „Romantiline, romantiline!“ näivad kõlavat üle nende kauguste, mis lahutavad teda tema eksitusile ja voorustele ükskõiksest maailmast ja sellest kuumast ning ustavast armastusest, mis keeldub pisarate ohvrist oma suure valu ja igavese lahutuse ahastuses. Sellest silmapilgust peale, kus tema kolme viimase aasta elu tõemeelsus võidab inimeste rumaluse, kartuse ja viha, ta ei ilmu mulle enam sellisena, nagu nägin teda viimsel silmapilgul — ei ilmu valge laiguna, mis koondab enesele kogu tumedal rannal ja merel järelejäänud valguse — kuid suuremana ja kaastundeväärsemana oma hinge üksilduses, mis jäi isegi sellele, kes armastas teda kõige rohkem, julmaks ja seletamatuks saladuseks.
„On selge, Jim usaldas Browni; polnud mingit põhjust kahelda tema loo tõepärasuses, mida näis ka kinnitavat tema jõhker avameelsus, teatud mehine otsekohesus oma tegude tagajärgede ja kõlbluse hindamisel. Kuid Jim ei tundnud Browni peaaegu arusaamatut enesearmastust, mis ajas teda oma tahte takistuse ja nurjumise puhul otse hulluks, sattudes viha ja kättemaksu märatsusse, nagu isevalitseja, kellele astutakse vastu. Aga kuigi ta usaldas Browni, ometi kartis ta nähtavasti,
366
