„Kui ta hakkas rääkima, näis ebaharilik raskus tema endist otsust ainult kindlamaks tegevat. Valged mehed ootasid tema vastust mäel. Nende juht rääkinud temaga omas keeles ja avaldanud asju, mida oleks raske arusaadavaks teha mõnes teises. Need olevat eksinud inimesed, kelle arusaamise heast ja halvast on seganud kannatused. Olevat õige, et on juba kaotatud elusid, kuid milleks kaotada neid veel rohkem? Tema ütles oma kuulajaile, koosistuvaile rahvapealikuile, et nende hüve on ka tema hüve, nende kahju ka tema kahju, nende lein ka tema lein. Ta vaatas teda ümbritsevaid tõsiselt kuulavaid nägusid ja tuletas neile meelde, et nemad olevat võidelnud külg külje kõrval. Nemad tundvat tema vahvust… Siin katkestas tema kõnet sõnasumin… Ja et tema pole neid kunagi petnud. Nemad on mitu aastat koos asunud. Tema armastavat tõsiselt seda maad ja rahvast, kus ta elanud. Tema olevat valmis vastutama oma eluga iga häda eest, mis sünnib, kui need habemikud valged lastakse vabalt minna. Nemad olevat küll kurjategijad, aga nende saatus olevat ka kuri. On ta kunagi andnud neile halba nõu? On tema sõnad kunagi toonud rahvale kannatust? ta küsis. Tema uskuvat, et on kõige parem, kui lastakse need valged ühes nende pooldajatega minna elusalt. See olevat väike annetus. „Mina, keda olete proovinud ja alati leidnud olevat truu, palun teid, et laseksite nad minna.“ Ta pöördus Doramini poole. Vana nakhoda ei teinud mingit liigutust. „Siis,“ ütles Jim, „kutsun ma Dain Warise, teie poja sisse, mu sõber, sest selles asjas ei taha mina juhatada.“
NELJAKÜMNEKOLMAS PEATÜKK.
„TAMB’ ITAM seisis tema tooli taga nagu kõuest rabatuna. Kõne avaldas määratut mõju. „Laske nad minna, sest see on minu arusaamise järgi, mis pole teid veel
