Üldine tahe oli, et asi korraldataks võimalikult ruttu. Kalliskivi hoolitsusel jagati põgenikele toitu. Ükski ei teadnud, mis teeb nende valge härra. Mõned tähendasid, et asi olevat halvem kui Sherif Ali sõjas. Siis ei hoolinud paljud millestki, nüüd aga oli igaühel midagi kaotada. Huviga peeti silmas lootsikute liikumist kahe linnajao vahel. Paar buugiste sõjapaati seisis keset jõge ankrus ja mõlema ninast tõusis suitsujuga; mehed keetsid parajasti oma lõunariisi, kui Jim pärast kõnelust Browni ja Doraminiga sõitis üle jõe ja läks oma kindlusse vesivärava kaudu. Sees asuv rahvas surus tema ümber, nii et ta vaevalt pääses majja sisse. Nemad polnud teda varemalt näinud, sest hommikul pärale jõudes oli ta ainult mõned sõnad vahetanud tüdrukuga, kes oli selleks otstarbeks tulnud alla maandumissillale, ja oli peale seda läinud kohe pealikute ja relvakandjate juurde teispool jõge. Inimesed hüüdsid talle tervitusi järele. Keegi vana naine sünnitas sellega naeru, et ta murdis rahva vahelt läbi Jimi juurde ja nõudis temalt tõreleval häälel oma poegade silmaspidamist, kes Doramini saatkonnas, et nad röövlite käes kuidagi ei kannataks. Mitmed katsusid eite eemale kiskuda, kuid see punnis vastu ja karjus: „Laske mind minna. Mis see siis on, oo moslemid? See naer on ebakohane. Kas need ei ole julmad, verejanulised röövlid, kes himutsevad tappa?“ „Jätke teda,“ ütles Jim ja kui sai äkki valitsema vaikus, lisas ta pikkamisi juurde: „Ühegi elu pole hädaohus.“ Tema astus majja, ennekui vaikisid kergendusohked ja kõnekõmin.
„Pole kahtlust, ta oli otsustanud, et Brown saab vaba tee merele. Tema kätt juhtis ta mässutõstnud saatus. Esimest korda pidi ta oma tahte läbi suruma teiste oma vastu. „Räägiti palju ja alguses minu isand vaikis,“ ütles Tamb’ Itam. „Saabus pimedus ja mina panin küünlad pikal laual põlema. Pealikud istusid mõlemal pool lauda ja tüdruk seisis isanda paremal käel.“
364
