mis mõte oleks muidu meie rääkimisel?“ jätkas ta. „Milleks tulite siis siia? Et aega viita?“
„„Väga hea,“ ütles Jim, tõstes äkki pea pärast pikka vaikimist. „Teie saate vaba tee või korraliku võitluse.“ Ta pöördus oma kandadel ümber ja läks minema.
„Brown kargas kohe jalule, kuid ta ei läinud enne mööda mäge üles, kui Jim oli kadunud esimeste majade vahele. Tema ei näinud teda enam kunagi. Oma teel tagasi ta kohtas Corneliust, kes lonkis, pea õlgade vahel. Ta jäi Browni ette seisma. „Miks te ei tapnud teda?“ küsis ta mõrul, rahulolematul häälel. „Sellepärast, et võin paremat teha kui seda,“ vastas Brown kavala naeratusega. „Ei kunagi, ei kunagi!“ vaidles Cornelius energiliselt vastu. „Paremat polegi! Mina olen elanud siin palju aastaid.“ Brown vaatas talle uudishimulikult otsa. Selle tema vastu relvastatud paiga elul oli mitu külge, millest tema kuidagi õieti jagu ei saanud. Cornelius hiilis rõhutud meeleolus jõe suunas minema. Ta lahkus oma uutest sõpradest; võttes pettumust tekitava sündmuste arengu tusase kangekaelsusega vastu, mis näis tema väikese, kollase näo veel enam kokku kiskuvat, ja alla minnes heitis ta kõõrdi pilke siia ja sinna, ikka veel olles vallatud oma alalisest mõttest.
„Siit edasi arenevad sündmused takistuseta, voolates inimeste südameist, nagu jõgi kustki tumedast allikast, ja meie näeme Jimi nende keskel enamasti Tamb’ Itami silmade läbi. Ka tüdruku silmad vahtisid teda, kuid tema elu on Jimi omaga liig läbi põimitud: siin on tema kirg, imetlus, viha ja eel kõige tema kartus ja lepitamatu armastus. Ustava teenija suhtes, kes on mõistmatu nagu kõik teisedki, tuleb arvesse ainult tema truudus; truudus ja usk oma isandasse sel määral, et isegi jahmatus allub teatud nukrale oletusele mingist salapärasest eksitusest. Temal on silmad ainult ühe kuju nägemiseks ja läbi kogu segaduste rägastiku
362
