kauem džentlmen Browni laeva võis näha päevade kaupa väikese saare läheduses, mis palistatud rohelusega helesinisel ja mille valgel rannal paistis misjonimaja musta laiguna, kus džentlmen Brown käis võrku heitmas romantilise naise järgi, kellel Melaneesiast oli isu täis, ja andis tema abikaasale lootust tähelepanuvääriliseks usuvahetuseks. Üks või teine kord oli kuuldud vaest misjonäri kavatsust avaldavat, võita „kapten Brown paremale elule.“… „Pistetagu aga see džentlmen Brown korraks õndsusekaukasse,“ oli millalgi keegi kõõrdsilm logard öelnud, „küllap siis juba nähakse, milline on mõni läänepoolse Vaikse ookeani laevnik.“ Ja ometi oli ta mees, kes sureva naise ära viis ja pisaraid valas tema laiba juures. „Talitas nagu väike laps,“ kordas tema tüürimees siis alatasa, „ja mis talle küll sisse sõitis, tapku mind või haiged kanakid, kui mõistan. Jumal seda teab, kuid juba laevale tuues oli naine niikaugel, et ei tundnud enam Browni; ta lamas kajutis asemel selili ja vahtis lakke hirmsa läikiva pilguga — ja siis ta suri. Mingi kuri palavik, arvan ma…“ Seda kõike mäletasin sel ajal, kus tema kahvatu käega silitas oma pulstunud habemesorakat ja rääkis vastikul asemel lamades, kuidas ta saanud sellele neetud rüvetamatule ära-puutu-mind mehikesele ligi, sisse, koju. Ta oli nõus, et seda meest polnud võimalik hirmutada, kuid ometi leidus tee, üsna kitsas, mille kaudu pääses sisse ja võis segi paisata kogu tema viletsa hinge, pöörates sisekülje välja ja põhja üles — Jumala eest!““
NELJAKÜMNETEINE PEATÜKK.
„MA ei usu, et ta oleks midagi rohkem saavutanud, kui et võis ainult pilgu heita sellele teerajale. Ta näis olevat sellest hämmastunud, mis talle seal silma puutus, sest enam kui üks kord peatus ta jutustades,
358
