tusest ja ihast tantsima ja Brown, üle õla tema poole vaadates, võis halastamatus hämarikus näha oma kastega läbiligunud mehi, kes istusid külma tuha ümber kõveras, hirmul ja närus keset laagri korratust.
NELJAKÜMNEESIMENE PEATÜKK.
„KUNI viimase silmapilguni enne täie päevalguse äkilist saabumist loitsid läänepoolsel jõekaldal tuled suurelt ja helenduvalt ja Brown nägi värviliste kogude rühma keskel lähemate majade vahel euroopa riietuses meest üleni valgena ja liikumatuna, kiiver peas. „See on tema! Vaadake, vaadake!“ ütles Cornelius erutatult. Browni mehed kargasid kõik jalule ja koondusid tema selja taha säratuil silmil. Värviliste nahkade ja tumedate nägude rühm ühes valge kujuga nende keskel vahtis mäe poole. Brown seletas paljaid käsi, mis tõsteti silmade varjuks, ja teisi, mis näitasid. Mis pidi ta tegema? Ta laskis oma silmad ümber käia ja igal pool seisid metsad müürina, piirates ebavõrdsete jõudude võitlusvälja. Ta heitis veelkord pilgu oma meestele. Tema rinnas võitles põlgus, tüdimus, elujanu ja iha, veelkord õnne katsuda — kasvõi mõne teise haua leidmiseks. Kuju joonestiku järele näis talle, et valge mees, kelle selja taga seisis kogu maa jõud, uuris pikksilmaga tema seisukohta. Brown kargas üles puupakule ja viskas oma käed üles, peopesad pööratud väljapoole. Värviline rühm koondus valge mehe ümber ja piiras teda kahel korral uuesti, ennekui ta sai vabaks ja võis kõndida üksipäinis aeglaselt. Brown jäi puupakule seniks seisma, kuni Jim, kadudes ja ilmudes uuesti okkaliste põõsaste vahel, jõudis peaaegu lahe äärde välja; siis kargas ka Brown maha ja läks mööda mäge alla oma poole lahte Jimi kohtama.
„Ma arvan, nemad kohtusid mitte väga kaugel sellest kohast, võib aga ka olla, et just seal, kus Jim tegi
