karjed ning hämarik oli juba lähedal, kui Brown, istudes käsipõsikil Patusani ees, nagu võiks inimene istuda mäge vahtides, kuhu ei saa otsa ronida, kuulis äkki kuuenaelase kahuri lühidat ning kõlavat haugatust kaugel linnas kuski. „Mis see on?“ küsis ta Corneliuselt, kes seisis tema sabas. Cornelius kuulatas. Tume, mürisev häältekõma lainetas mööda jõge alla üle kogu linna; suur trumm hakkas paukuma ja temale vastasid teised põrinaga. Väikesed laialipillatud tuled lõid vilkuma pimedas linnaosas, kuna aga valgustatud osas tõusis madal, kestev kõnekõma. „Ta on pärale jõudnud,“ ütles Cornelius. „Mis? Juba? Olete kindel?“ küsis Brown. „Jajah, kindel. Kuulake seda müra.“ „Mispärast nad nõnda müravad?“ päris Brown. „Rõõmu pärast,“ narises Cornelius; „tema on väga suur mees, kuid ometi ei tea ta rohkem kui laps, ja nõnda nad siis teevad suurt müra, et temale meeldida, sest midagi paremat nad ei oska.“ „Kuulge,“ ütles Brown, „kuidas pääseb temale ligi? „Tema tuleb teiega rääkima,“ seletas Cornelius. „Mis te sellega arvate? Tuleb nii-öelda jalutades siiapoole?“ Cornelius nokutas pimeduses tugevasti pead. „Jah. Tema tuleb otseteed siia ja räägib teiega. Tema on ju nagu loll. Küll te juba näete, milline loll ta on.“ Brown ei uskunud. „Küll te näete, küll te näete,“ kordas Cornelius. „Tema ei karda — tema ei karda midagi. Tema tuleb ja käsib teid oma inimesed rahule jätta. Kõik peavad tema inimesed rahule jätma. Tema on nagu mõni väikelaps. Tema tuleb otseteed teie juurde.“ Ah jaa! tema tundis Jimi hästi — seda „harilikku, väikest tõhku“, nagu nimetas teda Brown. „Jah, kindlasti,“ kinnitas Cornelius tuliselt, „ja siis, kapten, ja siis käsite sel pikal mehel ta maha lasta. Sest niipea kui tapate tema, ajate kõigil sellise hirmu nahka, et võite pärast seda nendega teha, mis süda kutsub — võite saada, mida soovite — minna, millal aga meeldib. Ha, ha, ha! Tore…“ Ta peaaegu hakkas kärsi-
352
