mõned selged, kuid arusaamatud sõnad kustki lahe tagant üles. „Nüüd ei pea keegi laskma,“ hüüdis Brown. „Mis see tähendab?“… „Kas kuulete seal mäel? Kas kuulete? Kas kuulete?“ kordas hääl. Cornelius tõlkis ja ütles sõnad ette. „Räägi, meie kuuleme,“ hüüdis Brown. Siis vastas hääl heeroldi üleskruvitud, kõlaval toonil, ise sealjuures tühja maa serval vahetpidamata oma seisukohta muutes, et Patusanis elava buugise rahva meeste ja mäel asuvate valgete meeste ja nende kaasas olevate inimeste vahel ei ole mingit usaldust, kaastundmust, kõnet ega rahu. Kuski krabises põõsas; raksatas hea õnne peale lastud kogupauk. „Pagana lollus,“ pomises ameeriklane ja lõi püssipära tugevasti vastu maad. Cornelius tõlkis. Haavatud mees all, kui oli hüüdnud kaks korda: „Viige mind üles, viige mind üles!“ jätkas oigavat kaeblust. Ronides mööda mäekülje musta mulda ja pärast asudes käpuli paadis, oli ta küllalt hädaohutus seisukorras. Nagu näib, tubakat leides unustas ta end rõõmu pärast ja hüppas valeküljelt lootsikust välja. Valge lootsik, seistes kõrgel kuival, laskis tubakatooja musta kuju silma paista; laht ei olnud ju sealt kohalt üle seitsme jardi lai ja selle koha peal teisel kaldal juhtus siis põõsastikus luurama keegi mees.
„See oli keegi buugis, Tondanost pärit, kes alles hiljuti oli saabunud Patusani, ja ta oli selle mehe sugulane, kes õhtupoolikul maha lasti. See kuulus kauge pauk oli tõepoolest vaatlejaile hirmu peale ajanud. Mees, kes arvati olevat väljaspool hädaohtu, rabati maha, otse oma sõprade silma all, langedes naljaga huulil, ja selles teos nähti julmust, mis ärritas kibedale vihale. See tema sugulane, nimega Si-Lapa, oli siis ainult mõni samm eemal Doramini juures postaias. Teie, kes te neid tunnete, peate möönma, et see mees näitas haruldast julgust, kui ta võttis vabatahtlikult endale kohustuse teadet üksipäinis pimedas
350
